13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
„Sada grammi leiba ja hernepesuvett..."EEVI GEIDIK, 19. veebruar 2014See sõjaaegne lööklaul osutub Eestis asjakohaseks ka 70 aastat pärast sõda. Meil on vabadus ja demokraatia ning hiilgav majandus, aga leiba kõigile ei jätku. 23000 last koos oma vanematega elavad ikka veel süvavaesuses. Võimulolijad on ametlikuks toimetulekupiiriks kehtestanud kaks eurot päevas, lootes sel viisil lastest aretada puulasi ja tohtlasi (tegelased eesti muinasjutust), kes võivad lihttööd teha isegi ilma palgata, sest nad on ju harjunud nälgima. Paraku see unelm ei täitu. Kui kodumaa oma rahvast toita ei suuda, tuleb põgeneda võõrsile. Siinkohal pole turumajandusele midagi ette heita - majandusseadused toimivad laitmatult. Kui Eestis toodetud kasumid voolavad välismaale, peab ka rahvastik sinna ära voolama. Lugesin „Õhtulehest", et Eestimaal asuvad pangad teenisid möödunud aastal kasumit 28% rohkem kui üle-eelmisel, mis on kõrgeim näitaja Euroopas ja mis annab põhjust pidada Eestit majandustiigriks. See tähendab, et Eesti rahvast röövitakse palju intensiivsemalt kui teisi eurooplasi. Mida vaesem rahvas, seda suuremaid kasumeid on võimalik temalt välja pigistada. Riigi põhikohustus on kaitsta oma rahvast paljaksröövimise eest. Meie riigijuhid on vastupidisel seisukohal - nende arvates on kõige olulisem „meelitada" riiki välismaiseid ettevõtjaid ja lubada neil Eesti rahvatööga toodetud kasumid maksuvabalt riigist välja viia. See on pesuehtne koloniaalpoliitika, mida teostavad meie oma rahva poolt valitud võimurid. Süüdistada ei saa kedagi - eestlaste enamus on niiviisi otsustanud, valides järjekindlalt võimu juurde parempoolseid parteisid. Leitakse, et uued parteid on tulekul, aga poliitika peab samaks jääma - rahva paljaksröövimine ei tohi ära lõppeda. EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest, Lääne-Virumaa Viimati muudetud: 19.02.2014
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
