Poeedi tütar Jekaterina Roždestvenskaja Tallinnas

„Mulle tundus see linn otsekui pärinevat Anderseni muinasjuttude lehekülgedelt. Kui mehele läksin, otsustasime pulmareisi teha Tallinna. Kahjuks jäime lennukile hiljaks, ning reis jäigi ära. Nüüd aga olen siin," rääkis Jekaterina.

Jekaterina Roždestvenskaja (1957) on ilukirjanduse tõlkija (Steinbeck, Maugham, Le Carre, Sheldon), fotokunstnik, disainer, ajakirja «7 дней» (Seitse Päeva) peatoimetaja. Tema isa oli üks kolmest XX sajandi teise poole suurimast vene luuletajast - Robert Roždestvenski (1932-1994).

Teine kuulus vene luuletaja, Jevgeni Jevtušenko, vahetas paremat vääriva püsivusega naisi ja maailmavaateid, et olla kogu aeg tähelepanu keskpunktis. Kolmas, Andrei Voznessenski, alustades hiilgavalt, hakkas ilutsema: meisterlikkus jäi ning isegi kasvas, öelda aga polnud enam midagi - ta hinges valitses tühjus.

Robert Roždestveski aga jäi ainsana ustavaks nii oma naisele - kirjanduskriitik Alla Kirejevale - kui ka Hruštšovi „sula" ideaalidele. Ning kui üheksakümnendatel varisesid kokku nii ideaalid kui ka ühiskonna kõlbelisuse mõisted, jättis meie maailma ta maha. Tema viimased luuletused tunnistavad suurt ja traagilist pettumust. Tema jaoks hirmsates tingimustes kogus luuletaja talent siiski jõudu, võimaldades suhtuda nii ümbritsevasse maailma kui ka eelseisvasse lahkumisse vaprusega.

Eesti lugejatele, eriti aga siinsetele kirjanikele hästi tuttav (külastas Eestit päris tihti) suur vene kirjanik Vassili Aksjonov oli maailmavaateliselt Roždestvenski vastandiks, kuid oma põlvkonnast jutustavas romaanis «Таинственная страсть» (Saladuslik kirg) tunnistab ta, et ainult Roždestvenski säilitas absoluutse avameelsuse ja kõlbelise puhtuse.

Jekaterina Robertovna (või lihtsalt Katja kõigile, kes teda tunnevad) käis mullu detsembris Tallinnas „Komsomolskaja Pravda" ajakirjanike Galina Sapožnikova ja Igor Teterini loodud rahvusvahelise pressiklubi „Impressum" kutsel. KaPo aastaraamatus nimetatakse seda klubi peaaegu õõnestusorganisatsiooniks (peab ju selle raamatu koostaja ka õigustama talle eraldatavaid eelarverahasid).

Tegelikult korraldab „Impressum" kohtumisi, mis on üheks väheseks intellektuaalselt värske õhu saamise võimaluseks kohaliku venekeelse elanikkonna sellele osale, kes pole veel provintslikkusse ja nõmedusse ära lämbunud. Kohtumistele koguneb alati hulk rahvast, mis pole ime, sest külalisteks kutsutakse tuntud vene kirjanikud ja ajakirjanikud, majandusteadlased, ajaloolased, sotsioloogid jne.

Poeedi tütar

„Elan kogu oma elu nii nagu oleks isa mu kõrval. Kaalutlen, kuidas tema oleks ühes või teises olukorras toiminud; kas kiitnuks heaks minu tegutsemisviisi või mida teinuks, olles minu asemel," ütles Jekaterina Roždestvenskaja. „ Mind ümbritses lapsepõlvest peale eriline õhkkond, mis saatis mu isa. Meie kodus käisid näitleja Jevgeni Urbanski, poeet Jevgeni Jevtušenko, kirjanik Vassili Aksjonov, poeet ja laulja Bulat Okudžava... Mulle tundusid nad vastikute vanameestena, kes suitsetasid, rääkisid ja laulsid valjusti, segasid mu und. Kord - ema rääkis sellest; ma ise ei mäleta, olin siis viieaastane - äratasid mind pärast südaööd kitarrihelid ja laul, ning koosolnute ette ukselävele ilmus väike öösärgis tüdruk, kes nördinult silmitses kärakat võtnud seltskonda ja lausus selge häälega: „Te kõik olete sitakad!.."

Kuid ma ikkagi kasvasin üles sellises seltskonnas ning päris varsti mõistsin, et minu valdkonnaks on vaid humanitaaria - matemaatika, füüsika ja muud täppisteadused on mulle täiesti võõrad."

Kas isa luges teile oma vastvalminud luuletusi?

Jah. Algul sulgus ta oma kabinetti ning majas valitses täielik vaikus: mitte segada, isa töötab! Teadsin, et pean vait olema, et inspiratsiooni mitte ära hirmutada. Siis aga oli kuulda ukseluku klõbinat - isa tuli kabinetist välja ning luges meile emaga oma vastsündinud luuletusi. Kui mu õde Ksenia vanemaks sai, ühines ka tema meiega. Ema kirjanduskriitikuna arutas neid luuletusi väga professionaalselt. Mina mõistsin siis küll veel vähe ja olin väga pahane, kui kuulsin mulle tundmatuid sõnu. Mõnikord isa arvas, et mul on õigus, ja asendaski need sõnad arusaadavamatega. Ma olin siis väga uhke, et osalesin luuletamises!

Isa oli julge inimene ning kaitses oma vaateid. Ta suutis saada loa kaks aastakümmet keelu all olnud Ossip Mandelštami kaheköitelise luulekogu avaldamiseks; temast sai Vladimir Võssotski esimese luulekogumiku «Нерв» (Närv) toimetaja. Tema loodud on suure vene poeedi Marina Tsvetajeva muuseum Moskvas Borissoglebski põiktänavas - majas, mis oli määratud lammutamisele. Ametnikud ei tahtnud mitte kuidagi aru saada: kellel küll vaja seda kahekordset puumaja ning kellel selle Tsvetajevaga üldse asja. Isa aga palus ja veenas neid. Ning oma tervise hinnaga saavutas eesmärgi. Ta oli oma aja ideaalidele viimsete päevadeni truu. Kui kõik hakkas kokku varisema, sai sellest tema isiklik tragöödia - ta jäi raskesti haigeks... Mulle tundus, et ta sureb nagu sõdur haavadesse, ainult et need haavad polnud füüsilised, vaid vaimsed. Ta oli kui laps ega teadnud, mis teha. Usk oli kadunud, jäi vaid see kuristik. Sellest ongi tema viimsed luuletused. Ta juba teadis, et on mineku piiril, ning otsekui teadlasena kirjeldas värssides, mis temaga toimub. Tuli teiselt korruselt alla ning luges värsse, milles jättis igaühega meist hüvasti. Ma küsisin: „Isa, miks sa seda teed?" Ta vastas: „Te peate sellega harjuma, te peate teadma, et ma lahkun..." Need olid imelised luuletused. Selle raamatuga ta mitte ei surnud, vaid sündis uuesti. Helgemat siitilmaga hüvastijättu ma ei tea."

Kas olete ka ise värsse kirjutanud?

Mitte kunagi. Tõlkisin ka ainult proosat. Diplomi järgi olen ma tõlkija-võõrkeelereferent. Pärast instituuti töötasin Teleraadiokomitees. Töö oli igav, ning laualaekas olid mul tekstid, mida tõlkisin - Maugham, Steinbeck, Le Carre.

Teadaolevalt olite Sydney Sheldoni thrillerite esmaavastajaks vene lugejale?

Kui viisin kirjastusse esimese Sheldoni-tõlke, öeldi mulle, et „sellist kirjandust pole meie lugejale vaja", ning minu juuresolekul visati käsikiri prügikorvi. Küll aga pärast urgitseti see hiljem välja ja avaldati aasta pärast tohutus tiraažis. Kuid tõlkijana ma kaua vastu ei pidanud. See töö pole vaimseid pingeid väärt. Urgitsed iga sõna kallal, püüad säilitada autori stiili, aga seejärel makstakse sulle kerjuslikku honorari ja su nimigi on kuskil allserval peenikeses kirjas. Ma tahtsin aga alati inimesi millegagi rõõmustada. Ning kui abikaasa kinkis mulle hirmkalli fotoaparaadi, otsustasin kuidagi need kulutused tasa teha...

Meie kaasaegsed minevikulistes kujundites

Jekaterina Roždestvenskaja „Erakogu" koosneb meie kaasaegsetest kirjanikest, näitlejatest, poliitikutest, artistidest (noid ta pildistab küll harva ja vastumeelselt, sest enamikus on need endassearmunud sisutühjad tüübid), jäädvustatuna möödanikumiljöös ja tollastes kostüümides. Nad kehastuvad kas ajaloolisteks persoonideks või suurte maalikunstnike loodud tegelasteks.

Kangaid ja aksessuaare ostab Katja antikvariaatidest. Selleks kulubki suur osa fotode eest saadavast honorarist. Tema arvates on kinoekraanil „võltsimine" veel lubatav, kuid suureformaadilises fotos peab kõik olema ehtne või vähemalt ajastule ligilähedane.

Kas nendes töödes esineb ka huumorit?

Aga loomulikult!

Ning modellid ei saa pahaseks, nähes, kuidas olete neid kujutanud?

Senikaua, kui pildistasin peegelkaameraga, filmile, mõnikord nad said pahaseks. Digitaalkaamerale üle minnes see probleem kadus - modell näeb kaadrit kohe ekraanil ning võib paluda uue pildi tegemist.

Kas naljakaid momente on ka pildistamisel ette tulnud?

Jah, kord pildistasin Riigiduuma liiget Žirinovskit Ivan Groznõina. Ta tuli grimeerima juba väsinuna, ning kuni talle habet ette kleebiti, jäi ta magama. Ärkas, kui kõik oli valmis, vaatas peeglisse, ning tunnetas end Groznõina. Pildistasime Kremlis ning ta sattus hoogu - vaadates all seisvaid turiste, ning hakkas taguma kepiga vastu põrandat ja karjuma: „Orjad! Tapan kõiki!" Jaapani turistid leidsid, et see on päris ehtne valitseja ja et meil ongi niisugused asjad kombeks. Kui aga giid tõlkis neile veel seda, mida „tsaar" karjub, hakkasid turistid ruttama väljapääsu poole.

Žirinovskit pildistasin päris palju - sain aru, et ta on suurepärane showman, ning just selliselt tulebki temasse suhtuda.

On ta olnud teie parim modell?

Ei, parimaks oli filminäitleja Ljudmila Gurtšenko. Lehitsesime temaga tegelase valimiseks albumeid. Ta pakkus välja ühte ja teist, kusjuures olid need täitsa erinevad - ta nagu valinuks rolli, mida tahtis etendada talle omase talendiga. Ütles, et eluaeg on unistanud kehastada Inglise kuningannat Elizabethi, ning sellena ma teda ka pildistasin. Seejärel ta tunnistas, et talle meeldib kokoti osa - ja lavastasimegi paar Toulouse-Lautreci maali. Siis ta hakkas valima sihukesi koletisi... Mina poleks selle peale iialgi läinud. Tema lemmikkujuks sai Picasso „Absindinautija", kes istub, ülikummalised silmad peas - äärmiselt täpselt oli tal pilk valitud. Gurtšenko läks paariks minutiks teise tuppa, tegi seal proovi, ning tuli tagasi - õudse allakäinud liiderliku eidena. Nõnda elas ta sisse igasse rolli - läks ära ja naases valmis tegelaskujuna. Tõeliselt geniaalne inimene!

... Jekaterina fotodel on ka liblikatiibadega lapsi. Need pole disaineri vigurdused, vaid heategevusaktsioon - niisuguste fotode müügist saadu läheb eranditult selleks, et aidata libliklapsi, kes on sattunud väga haruldase ja hirmsa haiguse, bulloosse epidermolüüsi küüsi. Nende nahk on nii õrn, et ei kannata puudutamist, ning ajapikku tekivad neil neeru-, südame- ja maksahäired. Need lapsed vajavad pidevat hoolt, erilisi sidumisvahendeid ja haavandivastaseid ravimeid, pikemas perspektiivis aga ka kompleksset ravimtuge.

Selliste laste perekondadel on kanda ka rahaliselt ränk koorem. Ühes kuus kulub ravimitele 50-150 tuhat rubla (umbes 1200-3500 eurot). Venemaal seda haigust ei ravita, Saksamaa ja Austria kliinikutes aga on selle ravi väga kallis...

Katja teab, kuidas oleks sellisel juhul talitanud tema isa, ning ta loovutab selliste perede abistamiseks suure osa oma sissetulekutest.

Peale selle on ta õnnelik naine ja õnnelik ema. Tema abikaasa Dmitri Birjukov on kirjastuse «7 дней» (Seitse Päeva) president.

Vanem poeg Aleksei on 26-aastane. Tema tegevusalaks on muusika, aga samuti arvutimängud - kaheksas koht maailmameistrivõistlustel. Ta arvab, et arvutimängudest saab varsti olümpiaala.

Keskmine poeg, 23-aastane Dmitri tegeleb ajakirja «7 дней» portaaliga ja harrastab autosporti, on võitnud hulga auhindu.

Noorem poeg Danila on alles 11-aastane, aga juba väga mitmekülgne isiksus. Kuueaastasena oli ta suurepärane joonistaja, ent siis sai temast maletaja - võitis endast palju vanemaid partnereid ja pälvis ka auhindu. Aga siis otsustas sellega lõpu teha ning, soovides inimkonna jaoks midagi toime panna, asus tegelema kvantmehhaanikaga. Nüüd kasvatab muskleid.

BORIS TUCH, Eesti ajakirjanik

Vene keelest tõlkinud Leivi Šer

Jaga |