Kõrvaltvaataja mõtteid

Juta Jaakson,      26. jaanuar 2005


Olen sündinud viimase suure sõja ajal, nüüd juba pensionär. Kuulan ja vaatan Eestimaal toimuvat poliitilist kemplemist ning süda valutab meie pisikese maalapi ja väikese rahva pärast.
Tahan võtta sõna viimaste aastate võimekama poliitiku Edgar Savisaare kaitseks. Vaevalt ta minu kaitset vajab, võib-olla saab sellest hoopis pahandusi juurde, andku ta mulle andeks.
Viimane aeg on Eesti rahval Savisaar peaministriks teha, et vältida meie lõplikku lollidemaa kuulsusse langemist. Häbi on saamatute ja asjatundmatute poliitikute pärast, kes oma lollust bravuuri ja teiste mahategemise taha varjavad.
Tunnen Edgar Savisaart ajast, mil ta ENSV Ülemnõukogusse valiti, et saaks vana riigi lammutamisele ligemal olla. Vaieldi palju, kuidas edasi minna, asjatundja polnud ju keegi. Panin tähele Savisaare oskust teisi kuulata. Kui ta aga suu lahti tegi, oli ta mõte juba tükk maad käimasolevast arutlusest edasi jõudnud. Imekspandav mõistus. Savisaarel on oskus analüüsida, üldistada, tähelepanuväärne organiseerimisvõime. Tema organiseeritud suurüritusi pole vist vaja meelde tuletada.
Teisest küljest aga on vaja ikka ja jälle korrata ning selgitada, kuidas meie iseseisvus saavutati. Juhtusin lugema Mart Laari kirjutatud ajalooõpikut, kus on juttu just meie iseseisvumisajast. Hämmastav, hämmastav – Edgar Savisaare nimegi polnud selles õpikus! Pole siis ime, et meie ameerika rämpsfilmide najal üleskasvanud noorsugu igale Savisaare pihta loobitud laimule rõõmsalt kaasa ilgub.
Kulla eesti rahvas! Kasutame ometi ära Savisaare mõistuse ja võimekuse. Tahame ju oma riiki näha rikkana ja lugupeetuna teiste riikide seas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)