Pärimisseadus muutub

VÄINO LINDE,      15. märts 2006


Pärimisega seonduvad küsimused puudutavad kindlasti iga inimest, kuid mitte kogu aeg. Pole ju pärimine hetkesündmus, vaid aegavõttev protsess. Teisalt jälle, kui pärandaja surmast pole möödunud piisavalt aega, ei pruugi pärija olla oma kaotusest üle saanud ega suuda seetõttu ka pärandvara suhtes objektiivseid otsuseid vastu võtta.
Arvan, et pärimisseadus peaks olema riigis üks stabiilsemaid seadusi üldse, mille põhimõtteid kergekäeliselt muuta ei tohi. Siiski on Riigikogus lugemisel uus pärimisseaduse eelnõu, mis mitmeski punktis oluliselt muudab 10 aastat kehtinud seadust.

Abikaasa pärimisõigus väheneb

Esmalt on eelnõus muudetud testamenditegija iga ja märgitud, et vähemalt 15-aastane alaealine võib testamendi teha notariaalselt tõestatud vormis. Oma seadusliku esindaja, näiteks lapsevanema, nõusolek ei ole sel juhul nõutav. Kuna raske haigus või õnnetus ei küsi vanusest, on see muudatus mõistetav. Ja laste nimel olev varagi on paljudel juhtudel juba märkimisväärne. Samas on alaealised jälle kergesti mõjutatavad ning võivad oma vara pärijaks nimetada põhjendamatult ka mõne lihtsalt libedakeelse inimese või organisatsiooni.
Üldreegel on, et koos pärandaja sugulastega on üheks pärijaks ka teda üleelanud abikaasa. Eelnõu kohaselt aga ei ole üleelanud abikaasal enam pärimisõigust või tema kasuks tehtud testament on tühine kui abikaasa enne oma surma esitas kohtule abielu lahutamise nõude või andis lahutamiseks kirjaliku nõusoleku. Seega näitab eelnõu autorite arvates abielu lahutamisele asumine pärandaja viimset tahet kooselu lõpetada. Siit võib tõesti teha järelduse, et ilmselt soovis pärandaja ka abikaasa pärandist ilma jätta. Samas on ju ka jälle näiteid, kus abikaasad, vaatamata kohtusse esitatud lahutuspaberitele, on hiljem hoopis edukalt ära leppinud.
Testamendi teinu võib selles määratud ülesannete lahendamiseks määrata testamenditäitja. Kui seda täitjat pole, vajadus selleks aga on, näeb eelnõu ette anda notaritele õigus määrata testamenditäitjaks advokaat või muu isik. Samas märgitakse eelnõus, et advokaadil ei ole õigust kaaluka põhjuseta sellest ülesandest keelduda. On siiski küsitav, kas notar vaba elukutse esindajana omab õigust sundida advokaati vastu tahtmist testamenditäitja rolli.

Sundosa on rahas

Kui pärandaja jättis testamendiga pärandist ilma isiku, kelle suhtes oli tal ülalpidamiskohustus, tekib sel inimesel eelnõu kohaselt õigus nõuda pärijatelt endale sundosa. Tõsi küll, sundosa on vaid pool pärandiosa väärtusest, mis see isik pärijana oleks saanud. Võrreldes praegu kehtiva õigusega on aga erinevus selles, et eelnõu räägib sundosast kui konkreetsest üleantavast rahasummast, mitte aga enam pärandiosast. Samuti lubab kehtiv pärimisseadus sundosa saada hoopis pärandaja töövõimetul abikaasal või töövõimetutel lähisugulastel. Eelnõus toodud ülalpidamiskohustusest lähtumine tundub pärandi sundosa puhul olevat igati mõistlik samm.

Pärandi vastuvõtmine

Olenemata riigikorrast on Eesti territooriumil üle saja aasta kehtinud süsteem, mille kohaselt pärandi saamiseks peab pärija selle vastu võtma. See tähendab, et pärijaks saab olla vaid ikkagi see, kes ise aktiivselt tegutseb ja oma pärimissoovist ka teistele märku annab. Näiteks läheb notari juurde pärimisõigust vormistama või asub faktiliselt pärandvara valitsema.
Kuivõrd pärand ei pruugi tähendada mitte ainult vara, vaid ka võlgu, on selline lähenemine mõistetav ja meie teadvusse ka sügavalt juurdunud.
Eelnõuga aga soovitakse niisugust põhimõtet kardinaalselt muuta ja asendada see Saksa õiguse eeskujul iseenesliku pärandi omandamise süsteemiga. See tähendab, et kõik pärijad loetakse pärandi avamisel automaatselt selle vastuvõtnuteks. Notari juurde tuleb aga minna ja kolme kuu jooksul teatada, kui soovitakse loobuda pärandist.
Eelnõu autorid põhjendavad muudatust sellega, et niiviisi kaitstakse eemalviibivate pärijate õigusi, kes praegu võidakse aktiivsemate pärijate poolt maha vaikida. Kuid mida teha nendega võimalike pärijatega, kes teatakse küll olemas olevat, aga keda kuskilt leida ei õnnestu? Eelnõu mõtte kohaselt tuleb siis teistel pärijatel leppida teadmisega, et keegi võib kunagi ikkagi kasvõi kuni 10 aasta pärast välja ilmuda ja oma osa välja nõuda või tuleb siis kindluse mõttes see isik lasta kohtul surnuks tunnistada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)