13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus
Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Õiguspärane riigireetmine: mõjuagendi uitmõtteid
EDGAR SAVISAAR, 18. juuli 2012
Olen teadlik, et sisemist tüli üldiselt ei viida majast välja. Paraku olin Eesti taasiseseisvumise 21. aastal sunnitud pöörduma oma sõnavabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete tagamise küsimustes Euroopa ja maailma inimõiguste organisatsioonide – Amnesty Internationali, Human Rights Watchi, Euroopa Inimõiguste voliniku jt poole, et saada selgitust rea asjaolude suhtes, kus valitsuse institutsioonid ja õiguskaitseorganid on opositsioonitegelasi põhjendamatult rünnanud.
Koos minuga on eelnimetatud pöördumisele alla kirjutanud veel mitu Eesti parlamendi liiget ning ka omavalitsustegelasi, kelle inimõigusi on riivatud ja keda on ahistatud. Esiteks, viimase kahe aasta jooksul on järjepidevalt sisendatud meediale seisukohta, et ma olen Vene Föderatsiooni agent. Olles teadlik, et võõrriigi agendiks olemine on kuritegelik, pöördusin selles küsimuses Eesti Riigiprokuratuuri poole ja palusin uurida minu Moskva agendiks olekut. Arusaamatuste ärahoidmiseks ei teinud ma seda avaldust nüüd tagantjärele, vaid kohe, kui meedias selline teema algatati – 2010. aasta detsembris. Sain prokuratuurilt vastuse 17. jaanuaril 2011. aastal juhtiva riigiprokuröri allkirjaga. Sellest vastusest selgub, et olen ilmaasjata muretsenud, kõik on kõige paremas korras, midagi uurida või selgitada pole vaja ning mind ei ole milleski süüdistatud. Kui vähegi usaldada Eesti Riigiprokuratuuri kui Eesti õiguskaitseorganite lipulaeva, siis ma olen saanud „mõjuagendi“ süüdistuse kohta ühese vastuse. Minu endised parteikaaslased Kalle Laanet ja Siiri Oviir on heitnud mulle ette, et ma pole nendes küsimustes kohtusse pöördunud. Tekib küsimus, kas ülaltoodu valguses üldse on mingit põhjust enam kohtusse pöörduda? Muuseas, mõjuagendi teemat ei ole käsitletud isegi mitte kurikuulsas Kaitsepolitsei aastaraamatus, kus muidu tuuakse ikka välja kapo hinnangul tähelepanuväärivamad sündmused nende töömailt. Selline on selle asja õiguslik käsitlus. Samal ajal meedia jätkab skisofreeniliselt minu esitamist Vene luure agendina, millega riivatakse minu ausat nime ja määritakse poliitilist palet. Kusjuures allikana viidatakse tavaliselt õiguskaitseorganitele või nende vahendajatele ajakirjanduses. Ajakirjanikel võib olla isegi mingil määral õigus, sest ka mina olen tähele pannud, et mõned õiguskaitseorganid ja jõustruktuurid tegelevad viimasel ajal Eestis mitte õiguse rakendamisega, vaid moraliseerimisega, ning üha sagedasemaks muutub nende vahetu sekkumine päevapoliitikasse. Ma ei pea seda õigeks ja olen seisukohal, et demokraatlikus riigis on julgeolekuasutuste ülesanne rakendada õigust, mitte moraliseerida ega osaleda päevapoliitikas. Teiseks, Eesti suurima partei, opositsioonis oleva Eesti Keskerakonna büroos korraldati prokuratuuri ja Kaitsepolitsei eestvõttel ulatuslik läbiotsimine, mida on mõistnud hukka mitmed tuntud õigusteadlased, kelle hinnangu kohaselt Kaitsepolitsei valitud meede oli ilmses disproportsioonis taotletava eesmärgiga. Läbiotsimise vastavuse Eesti Vabariigi põhiseadusele on seadnud kahtluse alla ka õiguskantsler. Läbiotsimise ajendina esitati Keskerakonna täiesti seaduslik sponsoreerimine 500 euroga ühe ettevõtja poolt, kes paraku hilisema hinnangu kohaselt ajakirjanduses on ise osutunud Kaitsepolitsei provokaatoriks. Läbiotsimisele on järgnenud ebatavaliselt pikk vaikus, mis paneb arvama, et tegu oli katsega õiguskaitseorganite poolt teadlikult opositsioonierakonda diskrediteerida. Kolmandaks, sagedaseks on muutunud poliitiliselt selektiivne lähenemine erinevatele kriminaalsetele või oletatavalt kriminaalsetele olukordadele, mis ilmnes näiteks nelja sündmuse omavahelisel võrdlemisel lähiminevikus. (1) Ebaseaduslik läbiotsimine Riigikogu opositsioonisaadikute kodudes; (2) Kapo, politsei rahapesubüroo ametnike ja prokuratuuritegelaste kuritegelike sidemete varjamine nii Eesti kui ka Vene allilmaga ning selle nimel omalaadse sündikaadi moodustamine. Küll inimesed üllatuksid, kui nad teaksid, kui lai oli tegelikult nn Põdra süüasjas osalejate ring, kui kaugele see Põdrast ulatus ning kuidas mõned instantsid proovivad seda teemat tänini summutada. (3) Elamislubadega kauplemise skandaal, mille tulemusena Eestisse meelitati Vene kuritegelikku seltskonda ja võeti selle eest raha. Kõnealust fakti kinnitas varjunime all tunnistaja avalikult riigitelevisioonis. Sellest hoolimata järgnes õiguskaitseorganitelt ilma ühtegi menetlustoimingut tegemata vaid trafaretne pressiteade, et asja uurimiseks puudub igasugune vajadus. Alles pärast mitu kuud kestnud avalikkuse survet nõustusid õiguskaitseorganid vastumeelselt selle kriminaalasja algatamisega, mis aga mõnede varasemate eeskujul võib jääda ka formaalseks aktiks. (4) Hannes Rummi kirjavahetuse lekkimine arvutist ja selle materjalide leidmine Keskerakonna büroost. Nende asjade võrdlemisel ei pea selektiivsuse olemasolu pikalt põhjendama. Väide, et Keskerakonna büroo läbiotsimiseks esines kaalukam alus kui teise näidete puhul, on naiivne ja fakte eirav. See on tendents, et ühtesid isikuid tuleb pikalt ja avalikkuse tähelepanu all uurida, kuid teatavate teiste liigitunnustega isikute tegudele antakse riigi poolt positiivne hinnang maksimaalselt ühe tööpäeva jooksul ühtegi menetlustoimingut tegemata. Pärast nende nelja kriminaalõiguslikku puutumust omava sündmuse tuvastamist tegi Vabariigi President nende suhtes oma valiku. Mureliku näoga riigipea ilmus teleekraanidele ja teatas, et kõige hullem nendest juhtumitest on Rummi kirjavahetuse lekkimine, milles on süüdi opositsioonierakond, kelle liikmed peaksid parlamendist lahkuma. Ilves tegi avalduse riigitelevisioonis ilmega, nagu oleks vallandunud kolmas maailmasõda. Ma mõistan, et Eesti jaoks olulise eristamine ebaolulisest eeldab oskust analüüsida ning ka võimet olla vastutustundlik juhtpoliitik. Vastupidist suunda, kus toimunud kuritegevust püütakse kinni mätsida, näitab nn Põdra süüasi, mille ulatuvust ja isikute ringi on kolme neljandiku võrra kunstlikult vähendatud, vaikides maha prokuratuuri ja rahapesubüroo kõrgete tegelaste tõenäose osalemise kriminaalse sündikaadi töös. Tähelepanuväärne on ka vähene meediakajastus, mida nn Põdra süüasi oma tegeliku kaaluga võrreldes on saanud. Selle teema lõpetuseks tahaksin veel küsida, miks ei ole Eesti Ekspressis avalikustatud nn Põdra süüasjas mobiilide pealtkuulamise linte, nagu see meil ikka tavaks on olnud? Raske uskuda, et see võiks olla tingitud meedia väikesest huvist nende lintide vastu. Õiguskaitseametkond on välja pakkunud käsitluse, mille kohaselt nii Põdra kui ka Dresseni tabamine näitab kapo suurepärast tööd. Palju selles käsitluses on tõtt? Kui kapos töötavad nii professionaalne rahapesija kui ka korruptant, ja mitte „mõjuagent“ vaid pärisagent, siis on vähemalt kohatu teha selle organisatsiooni poolt etteheiteid inimestele, kes oma kinnitust mööda on käitunud õiguspäraselt. Neljandaks, katseks diskrediteerida Keskerakonda on ka Kaitsepolitsei aastaraamatus avaldatud materjalid. Analoogiliselt kirikurahaskandaaliga tehakse selles raamatus etteheiteid parlamendisaadikutele ja omavalitsustegelastele, kuid samas kinnitatakse, et mingit õigusrikkumist ei ole toime pandud. Vägisi jääb mulje, et tegu ei ole õiguse rakendamisega, vaid Kaitsepolitsei lihtsalt on võtnud enesele kiriku manitsevad funktsioonid. Võib muidugi öelda, et kapo siht oli ennetada õigusrikkumisi, kuid ka seda ennetustööd tehakse eriteenistuste poolt maailmas eraviisiliselt, kohtumisi ja vestlusi kasutades, aga kindlasti ei tehta seda Delfi portaali vahendusel. Niisuguseid asju ei tehta avalikult, nagu näeb välja ka eriteenistuste töö üldse. Kapo uurimise tavapraktika kohaselt jälgitakse ettevalmistatavat kuritegu kuni hetkeni, kui see on toime pandud. Pärast seda sekkutakse ning isik saadetakse kohtu ette. Kas praegusel juhul tingis nn ennetava sekkumise asjaolu, et mingi tegeliku kuriteoni ei oleks jõutudki ning kapo ei oleks saanud oma järjekordset töövõitu avalikkusele presenteerida? Kapo probleem näibki olevat edevus ja soov olla kogu aeg meedias, teha ärevanäolisi avaldusi, „Aktuaalse kaamera“ eriteadaandeid ning pressikonverentse. Tegemist on ilmse ebaproportsionaalsusega, kui vaadata Euroopa teiste eriteenistuste tööd. Naljaga pooleks võiks meie Kaitsepolitsei võtta oma suhtekorraldajaks Anu Saagimi, kes kindlasti annaks olulise osa selle organisatsiooni kujundamiseks meelelahutusasutuseks. Viiendaks, kuna kõigist kirjeldatud katsetest hoolimata ei ole siseriiklikult suudetud kogu opositsiooni alla suruda, siis on püütud sellesse kaasa tõmmata ka välisriike, levitades seal väärinformatsiooni opositsioonitegelaste kohta ja püüdes kahjustada nende mainet. Laekunud on informatsioon, mille kohaselt Eesti prokuratuuri korrespondentsis välisriigi ametivõimudega on mulle omistatud menetlusõiguslik staatus. Olen teada saanud, et minu isikut käsitletakse nendes dokumentides „kahtlustatavana“ ja isegi „süüdistatavana“. Nimetatud staatust ei saa isikule Eesti seaduste järgi omistada ilma tema teadmata ja vastavaid ametlikke süüdistusi esitamata. Kiri nimetatud väidetega minu kohta saadeti Eesti prokuratuurist välismaale rohkem kui aasta tagasi, kuid seniajani ei ole mulle esitatud mingeid süüdistusi ega kahtlustusi. Jääb arusaamatuks, kas valetas prokuratuur oma välisriikide kolleegidele, et maalida minust võimalikult must pilt või on mulle tõesti seljataga ja minu teadmata esitatud mingisugused süüdistused või kahtlustused, millega prokuratuur on siis ise seadusi rikkunud. Olin sunnitud Eesti ametivõimude tegevuse vaidlustama, sest prokuratuuri kirjades minu suhtes esitatud faktoloogia on häbematu vale. Selleks et luua eelsoodumus, teatataksegi, et tegu on „kahtlustatud ja süüdistatud“ isikuga, kellele a priori on omistatud kuritegelik taust ning kelle kohta andmete väljaandmisest teised Euroopa riigid ei saavat keelduda. Välisriike informeeritakse vääralt: näiteks on mind pandud linnapeaks ajale, mil ma tegelikult ei olnud linnapea – selleks et mind siduda teatud otsustega. Mind ja abilinnapead Taavi Aasa on seotud ka ühe poolelioleva kriminaalasjaga (nn Parbuse asi), milles mind ei ole keegi üle kuulanud ega mulle mingeid süüdistusi esitanud. Ei pea olema jurist, et teada, et niisuguste asjade puhul saab aluseks võtta vaid jõustunud kohtuotsuse, mida aga Eesti prokuratuuril ei ole. Neid samu asjaolusid on välisriikidele esitatud kriminaalsetena. Selle loo puändiks on aga see, et oma pöördumistes ei osata kirjeldada seda tegu, mida ma väidetavalt toime olen pannud. Näiteks Šveitsi prokuratuuri poolt on see kaasa toonud kirjaliku seisukoha, et Eesti prokuratuur teostab „kalastamist“ ehk süütõendite kunstlikku loomist ning on alustanud uurimist lootuses, et ehk midagi ikka leitakse. Pole teada mingit konkreetset õigusrikkumist, mille tõendamiseks otsitakse vastavat materjali. Lihtsalt püütakse konkreetse sihitusega minu suhtes leida andmeid, et ehk näkkab. Panin tähele, et prokuratuuri argumentide tase on kahjuks madalalaubaline. Nii väidab prokuratuur mulle antud laenude usaldusväärsuse diskrediteerimiseks, et ükski pank ei laenavat midagi minusugusele nõrga tervisega inimesele. Pean ka selle seisukoha vaidlustama, seda enam, et Eesti krediidiasutused on minu tervise suhtes teistsugusel arvamusel. Kuivõrd minu hauastamine pole seni siiski toimunud, siis on ka see argument pigem poliitilis-moraliseeriva kui õigusliku tähendusega. Huvi minu isiku poliitilise ja majandusliku tegevuse suhtes Eesti prokuratuuri poolt on mõnikord lausa paranoilise iseloomuga. Prokuratuurist ja kapost sosistatakse, et minu jälitamiseks ja minu kui opositsiooniliidri kohta andmete kogumiseks olevat kulutatud üle kahe miljoni euro maksumaksja raha, kusjuures mingeid tulemusi saavutamata. Märgin, et kui pädevad ametivõimud oleksid minu käest mõistlikul viisil küsinud, siis oleksid nad ka saanud selgituse nendes küsimustes, mille vastu salaja huvi tuntakse, ja ei oleks olnud vaja kulutada seda 2 miljonit eurot. Kardan, et kui meie poliitiliselt orienteeritud õiguskaitseorganitel midagi muud üle ei jää, siis tuvastatakse ühel päeval minu arvutis kahtlaste saitide kopeerimine ja mine tõesta siis vastupidist. Olen hästi valvas ka selle suhtes, et minu köögist ei leitaks mingit keelatud valget pulbrit, millele võib narkootikumi sildi külge kleepida. Hiljuti deklareeris kapo peadirektor ühes oma esinemises midagi taolist, et nende organisatsioon tegeleb võimuloleva valitsuse poliitilis-ideoloogiliste seisukohtade kaitsmisega ja nad võtavad vaatluse alla igaühe, kelle tegevus ei kattu valitsuse päevapoliitiliste prioriteetide ja eesmärkidega. Tundub, et olenemata sellest, kas nende inimeste tegevusel on seaduslik alus või mitte. See tähendab, et Kaitsepolitsei luubi alla võib sattuda iga isik, kes ei kanna eneses valitsusele vajalikke hoiakuid. Tegelikult pole Kaitsepolitsei ülesandeks ustavus praegusele Eesti valitsusele, vaid põhiseadusele ja Eesti riigile, mille koosseisu kuuluvad ühteaegu nii valitsus kui ka opositsioon, nii ministeeriumid kui ka omavalitsused. Näib nii, et Eesti ei ole elamiseks nõrganärvilistele. Ligi aasta solgutati Põhja-Tallinna linnaosavanemat Karin Tammemäge ja püüti meedias teda näidata kui järjekordset korruptanti Keskerakonna nimekirjas. Nüüd on Tammemägi süütuks tunnistatud, kuid keegi pole temalt isegi mitte vabandust palunud. Hoolimata kõigist jälitamistest, läbiotsimistest ja ülekuulamistest. Kokkuvõtteks meenutame Eesti Vabariigi Riigikohtu esimehe Märt Raski osundust, et üle poole Eesti elanikkonnast on ühel või teisel viisil õiguskaitseorganite poolt karistatud. Telekanalite uudised koosnevadki kohtu alla minekutest ja sealt tulekutest. Kui jõudmine viie rikkama riigi hulka näib meile käivat üle jõu, siis sellise praktika jätkamisel jõuame peatselt olukorda, kus 100 protsenti meie riigi elanikest on kriminaal- või väärteomenetluse korras karistatud. Ülelegaliseerimine ja ülekriminaliseerimine Eesti ühiskonnas võimaldab seda täiesti saavutada. Siis on meil käes lõplik õnn! Kas see on see, mille nimel seda riiki peetakse? Jäägu need sarkastilised tähelepanekud lõpetama minu mõtteid, mis on tegelikult kantud murest sõnavabaduse, demokraatia ja õigusriikluse üle.
Üks kahest, kas on õiguskaitseorganid valitsusel üle pea kasvanud või töötavad nad koos opositsiooni hävitamise nimel. Mina ei ole kiuslik ega paha inimene. Olen seda protsessi võibolla isegi liiga kaua pealt vaadanud. Püüdnud mõnikord ulatada kätt koostööks, aga seni tagajärjetult.
Edgar Savisaar
Viimati muudetud: 18.07.2012
Jaga | 
Tagasi uudiste nimekirja
|
