Õiglus võidab! Kuid milline?

30. aprill 2003


Vt ka Helle Kalda "Eestlased ei pea heastama Molotov-Ribbentropi pakti ülekohut"
9. aprilli Kesknädalas. Avaldame sellele kirjutisele saabunud internetiautorite kommentaare

Lembitu:
Eesti Vabariik ja kodu-Eesti rahvas ei ole kellelegi midagi võlgu. Need inimesed, kes asusid Hitleri kutsel ümber Vaterlandi, tegid seda täpselt nende võimaluste ja eeskirjade järgi, mida 10. jaanuari 1941. a Riias ja Moskvas sõlmitud riikidevahelised lepingud ette nägid.
Nende lepingute tingimuste alusel loovutasid nad kogu (omandi) nõudeõiguse lepingus sätestatud korras Saksa riigile ja NSVL-ile, kes võtsid endale vastutuse ja kohustused kogu ümberasumisega seonduva eest. Saksa riik kohustus kompenseerima selle vara samas väärtuses või paremaga. Saksa riik on teatanud, et kompensatsioone maksti välja ühtedel alustel kuni sõja lõpuni ja teistel alustel ka pärast sõda!
Eesti Vabariik ei pea ümberasunutele küll enam mitte midagi "tagastama". Loodetavasti võetakse see seaduseelnõu viimaks ometi vastu ja õiglus võidab!

Sündmuse kaasaegne:
Need, kes selle artikli ja kommentaari kokku kirjutasid, ei tea asja tehisoludest ööd ega ilma. 1941. aastal inimesed põgenesid punase terrorirezhiimi eest surmahirmus, kui neilt oli võetud Eesti kodakondsus ja nende vara ning nendetaolisi oli hakatud arreteerima. Mingit vara vabatahtlikku üleandmist ei saanud olla, sest vara oli neilt võetud vägivaldselt. Paljud neist olid eestlased.
Kui keegi põlvnes sakslastest, kes olid siin elanud sajandeid, siis olid need lojaalsed Eesti riigi kodanikud, sügavalt integreerunud Eesti ühiskonda. Nad ei järgnenud Hitleri kutsele 1939. aastal, sest pidasid enda kodumaaks Eestit. Kui nad aga olid jäetud võõra terrori meelevalda, siis on loomulik, et nad kasutasid viimset võimalust päästa enda ja oma perekonna elu ning lahkusid siit - ükskõik kuhu. Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel oli ümberasumise kohta sõlmitud üksainus leping 1939. aastal, millega olid ammendavalt lahendatud ümberasujate probleemid Eesti kodakondsusest loobumise, mahajäetava vara deklareerimise ning Saksa usaldusvalitsusele üleandmise asjus. 1941. aasta 10. jaanuaril Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingul ei ole mingit seost Eesti Vabariigiga, mis oli selleks ajaks okupeeritud. Lepingule kirjutas alla kurikuulus Andrei Võshinski, kellel ei olnud selleks Eesti Vabariigilt mingeid volitusi.
Kui praegu tunnistada sellise lepingu legitiimsust, tuleks tunnistada seaduslikuks ka Molotov-Ribbentropi pakt. Teatavasti oli Võshinski 1940. aastal Lätis ülesandega lavastada seal "riigipööre" samaselt, nagu Zhdanov tegi seda Eestis.
1940. aasta 16. juunil olid 1941. aasta põgenikud Eesti Vabariigi kodanikud. Nende vara oli 1940. a lõpuks õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud). Järelikult on nad vaieldamatult omandireformi subjektid. Paljud ei jäänud pidama põgenemisvõimalust pakkunud Saksamaale, vaid siirdusid edasi USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse või veel kuhugi mujale, säilitades Eesti kodakondsuse.
Kui nüüd taotletakse nende suhtes omandireformi aluste seaduse muutmist, võib leiduda ka neid, kes nõuavad lahtiütlemist iseseisvuse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel ja nõukogude seaduste valikulist taaskehtestamist vastavalt suvale. Eesti rahvas! Kuhu võib niiviisi lõpuks jõuda. Küllap kukutatud riigikorra restauratsioonini.

Kohtutäitur:
Kommentaaride hulgas näib "kaasaegne" olevat üks nendest, keda on tabanud kas mälukaotus (mis pika ajavahe tõttu ei ole ka ime) või vajadus teadlikult valetada (mis näib olevat nn ümberasujatele kuulunud varade tagastamisega seotud "asjast huvitatute" üldine ja koledasti nakkav häda!).
Kõiki neid lõputuid valetamisi, hämamisi ja pooltõdedega manipuleerimisi on võimalik hõlpsasti üle vaadata lõpututest kohtutoimikutest, mis selles küsimuses lõpututel protsessidel on kogutud.
Vist kõigil protsessidel on alatud sellest, et ümberasujate varasid himustanud "asjast huvitatud " on täielikult unustanud, et nad lahkusid Eestist riikidevaheliste lepingute alusel ümberasujatena, vaid mäletatakse, et ollakse tavaline sõjapõgenik. Eesti kohtud on pidanud nägema palju vaeva, sest kõik teised kaasaegsed inimesed ja arhiividokumendid nii siin kui Saksamaal mäletavad toonaseid toiminguid ja fakte ikka teistmoodi kui "asjast huvitatud". Et Eesti kohtunikel veel keerulisem oleks, keelavad ümberasujad kategooriliselt Saksa arhiividel enda kohta käivate andmete avaldamise Eesti võimudele. Ja mida rohkem tuleb päevavalgele konkreetseid dokumente, mis tõestavad, et nad siiski olid punkt-punktilt tingiva riikidevahelise lepingu alusel seaduslikud ümberasujad ja said Saksa riigilt kätte ka sellekohased kompensatsioonid, seda rohkem räägivad nad punasest terrorist ja aatelisest põgenemisest, ähvardades "kukutatud riigikorra restitutsiooniga". Tõenäoliselt mõtlevad need inimesed, et oma eesmärgi saavutamiseks on lubatud kõik vahendid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)