Raamatu "Peaminister" 18. osa

28. september 2005


Kuna see konverents ja Moskva läbirääkimiste esimene voor kattusid osalt ajaliselt, siis oli mul plaan lennata Stockholmist 18. augusti õhtul Moskvasse. Samal õhtul pidid rongiga Tallinnast Moskvasse minema valitsuse liikmed Leimann, Raidla, Vare ja mõned valitsuse nõunikud.
Uskumatu küll, aga oli täiesti võimalik, et putshi alguse päeval oleksid kõik Eesti Vabariigi valitsuse juhtkujud leidnud end Moskva sündmuste keerisest. Tegelikult jõudsime Moskvasse saata vaid ettevalmistusmeeskonna: nagu ikka nõunik Jushkini, pressisekretär Tshernovi ja veel mõned. Rohkem mitte, sest laupäeval saabus Tallinnasse ootamatu telegramm Pavlovilt. Ta vabandas ja teatas, et seoses liidulepingu ettevalmistamisega on kõik tema ajad kinni, et tal on kahju ja ta pakub välja, et meie läbirääkimised algaksid mitte esmaspäeval, 19., vaid neljapäeval, 22. augustil. Telegramm, isegi kaks – esimene ametlik ja teine rohkem isiklik –, saadeti mulle Stockholmi edasi. Panin kohe tähele eriti teise telegrammi vabandavat tooni.
See jäi minu viimaseks ühenduseks peaminister Valentin Pavloviga, sest neljapäeval, 22. augustil ei olnud ta enam peaminister. Ja meie 22. augustiks planeeritud kohtumist poleks nagunii toimunud, sest nii või teisiti oleksime siis elanud juba hoopis teistsuguses poliitilises ruumis.

19. august. Esimene putshipäev
Juhan Hindov kirjeldab oma ülevaateartiklis selle päeva algust. Hommikul varsti pärast kella kuut helises Toompea valvesekretäri laual telefon. Piirikaitseameti peadirektor Andrus Öövel kandis ette Moskvas alanud putshist (muuhulgas teatas tema sellest ka Eesti Raadiole). Sekretär Liivi Vällik helistas kohe Stockholmi ja ajas mind Sergelstorgeti hotellitoas voodist üles.
Samal ajal hakkas Toompea ja Kadrioru faksiaparaatidest meetrite kaupa tulema pabereid GKTshP ukaasidega. Teatati, et Gorbatshov ei saa halva tervise tõttu oma ülesandeid täita ja asepresident Gennadi Janajev võtab tema kohustused üle. Avaldati GKTshP pöördumine rahva poole. Balti sõjaväeringkonna ülem kindral-polkovnik Fjodor Kuzmin teatas erakorralise seisukorra kehtestamisest kõigis kolmes Balti vabariigis.
Olime Stockholmis esialgu justkui isolatsioonis ja rabelesime siia-sinna, püüdes koguda informatsioonikillukesi. Pilt muutus selgemaks, kui sain ühenduse riigiminister Raivo Varega, kes sõitis selleks Tallinnas asuvasse Rootsi konsulaati. Kuni ma Tallinnasse tagasi jõudsin, toimiski meie ühendus Rootsi konsuli Lars Grundbergi ja tema Tallinnas asuva eriti tugeva võimendusega Stockholmi numbriga autotelefoni abil.
Segaduses ei olnud ainult meie, keda need sündmused kõige otsesemalt puudutasid. Kogu maailm oli segaduses. Ei teatud, mida nüüd Moskvalt oodata, aga oldi valmis ka vanade aegade tagasitulekuks. Alalhoidlikum osa poliitikutest kaldus pigem leppima pöördega Kremlis. Kõigil seisis silme ees Hrushtshovi omaaegne kukutamine.
Risto Uimonen kirjeldab, mis toimus putshipäevadel Soome valitsuses. Soome pidi Kremliga läbi saama, olgu seal võimul kes tahes. Erinõunik Seppo Härkonenile tehti ülesandeks analüüsida uusi poliitilisi suundumusi. Ta jõudis järeldusele, et kui võimuhaaramine õnnestub, siis algab Euroopas jälle külm sõda.
Kommunismimeelsete võimuletulek Moskvas võis mõjutada ka Soomet. Osa Soome poliitikuid oli viimasel ajal hellitanud esimest korda lootust esitada Rootsi ja Austria kiiluvees taotlus ühinemiseks Euroopa Ühendusega. Mõisteti aga, et kui N Liit pöörab tagasi ortodoksse kommunistliku ideoloogia juurde, siis ei pruugi nendest lootustest midagi välja tulla. Soome sõlmis N Liiduga 1948. aastal sõprus-, koostöö- ja abistamislepingu. Sellest lähtudes oli N Liit varem pidanud end õigustatuks kaasa rääkima Soome ja Lääne-Euroopa integratsiooni küsimuses.
Gorbatshov tunnustas 1989. aastal Soome neutraliteeti ja andis sellega Soomele justkui vaba voli omatahtsi otsustada. Nüüd küsisid Soome poliitikud, kas Moskva hunta jätkab, juhul kui võimuhaaramine peaks õnnestuma, sama liini.
President Koivisto ja välisminister Väyrynen kaldusid uskuma, et putshiste saadab edu. Nad ei kujutanud ette, kuidas võiks võimuhaaramine üldse ebaõnnestuda, kui selle läbiviimiseks ühinevad kolm tugevat: armee, kompartei ja salapolitsei. Pessimiste leidus Soome valitsuses teisigi. Raske oli hankida Moskvast usaldusväärset informatsiooni. Kuigi välis-, sise- ja kaitseministeerium kasutasid kõiki ametlikke ja salajasi teabekanaleid, sai ka soomlaste jaoks kiireimaks ja parimaks informatsiooniallikaks uudistetelevisioon CNN.
Soome valmistas teistele Põhjamaadele peavalu. Uffe Ellemann-Jensen on kirjutanud, et kui Põhjamaade valitsused koostasid ühisavaldust Moskvas toimunu kohta, osutus Soome teistest märksa ettevaatlikumaks. Tekstist kriipsutati just Soome nõudmisel maha väljend „võimuhaaramine" ja toimunu hukkamõist, samuti seisukoht, et võim peaks tagasi antama Gorbatshovile.
Palju on arutatud, kuivõrd olid putshi ettevalmistustest informeeritud superriigi USA diplomaadid ja eriteenistuste agendid, kes tähelepanelikult jälgisid Moskvas toimuvat.
Jack F. Matlock: „Me ei saanud ju teada rohkemat kui vandenõulased ise, nemad aga tegid oma lõplikke plaane viimasel hetkel. Kuid me teadsime piisavalt, et tegelda hästiinformeeritud poliitika kujundamisega.
Esiteks me teadsime, et arvestatavad jõud olid kindlalt otsustanud nii või teisiti kehtestada riigi võtmeregioonides sõjaseisukorra ning et nende pettumus kasvas, sest Gorbatshov keeldus jätkuvalt neid selleks volitamast. Meie mõistsime, et see võib viia meeletu katseni teda selleks sundida, kuid oli võimatu ennustada, milles see väljendub. Glasnost tegi võimatuks vandenõu plaanimise sellises ulatuses, et võinuks olla edus kindel. Igasuguseid kaugeleulatuvaid tulevikuplaane oleks lekitatud. […] KGB ja sõjaväe usaldusväärsuses ei saanud olla kindel ilma eelneva nõupidamiseta nende juhtidega. Seega polnud kindel, et vandenõulased leiavad kunagi sellise asjaolude kombinatsiooni, et viia oma plaanid täide, enne kui on liiga hilja."

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)