Mida rahvas tahab? Sotsiaalpsühholoogiline etüüd

Kui jätta siinkohal kõrvale elektroonilise hääletuse tulemuste usaldusväärsuse küsimus, paistab, et rahvas on oma arvamuse öelnud. Oleme oma elukvaliteedi ja valitseva režiimiga rahul. Täiesti rahul alla 300-eurose keskmise pensioniga ja samasuure miinimumpalgaga, 19-eurose lapsetoetusega, 20 000 nälgiva lapsega, matusetoetuse äravõtmisega, 14 protsendini ulatuva töötusemääraga, kaudsete maksude pideva kasvuga ning ohjeldamatu hinnatõusuga. Meile lihtsalt meeldib elada ühes Euroopa Liidu vaeseimas riigis, kus me, uudistekanali EuroNews ja mitmete teiste rahvusvaheliste näidikute andmeil, oleme.

Arenenud Euroopa imestab meie üle

Arenenud Euroopa imestas ja imestab meie valimistulemuste üle siiamaani. Saksa suurväljaanne „Die Welt" esitas pärast meie Riigikogu valimisi küsimuse: kuidas on võimalik, et hoolimata Eesti nutusest olukorrast hääletatakse sama valitsus võimule tagasi?

Sama küsimuse üle arutleti Soome ajalehe „Helsingin Sanomat" juunikuises juhtkirjas. Kui sakslased püüavad meie valimistulemusi selgitada sellega, et eestlastele on nähtavasti kõige olulisem rahvuslik iseolemine, siis soomlaste arvates on põhjuseks eestlaste pragmaatiline suhtumine probleemidesse. „Helsingin Sanomatest" loeme: eestlased tõlgendavad valimistulemust muu hulgas sellega, et Eesti elas Nõukogude okupatsiooni ajal üle nii palju kannatusi, et mingisugused valitsuse kärped, mis on puudutanud valusalt paljusid kodanikke, ei tundu nende kõrval erilise katsumusena.

Tõepoolest, eestlaste taluvuspiiril ei paista lõppu tulevat. Seostanud tänased kannatused mineviku katsumustega, teatab eestlane mingi perversse uhkusega, et on valmis edasi kannatama, vapralt, vaikides, peaasi, et kodumaa on alles, nagu kirjutab ka Kalju Luts ülalmainitud artiklis, millel kõnekas pealkiri „Oskus olla õnnelik". Sama mantrat võis mitme inimese suust kuulda hiljutises Kuku raadio saates „Vox populi". Ikka nii: kannatasime 50 aastat Nõukogude okupatsiooni ära, oleme valmis kodumaa nimel edasi kannatama... Et kannatustes peitubki eestlaste õnn - see on samahästi kui rahvusliku identiteedi küsimus.

Ei taha käituda vaba kodanikuna vabal maal

Ammu oleks aeg selg sirgu ajada ja käituda vaba kodanikuna vabal maal, tunnistada iseenda vajadusi ja soove ning need ka valju häälega välja öelda. Aga ei! Valuga tsiteerin vabadusvõitleja Tiit Madissoni (Kesknädal, 25.08.2010): "Pikas orjapõlves ja lühikese riiklustraditsiooniga rahvast, kelle eliit hävitati Nõukogude režiimi poolt, on sujuvalt suudetud luua kaasaegne orjakari - homo estonicus, kellel puudub elementaarne poliitiline mõtlemine ja solidaarsustunne, kellel on tundmatud sellised mõisted nagu kodanikutunne või kodanikuväärikus...  Sealhulgas arusaam, et rahvas on võimu kandja."

Kõige selle tõttu ongi võimalik rahvaga lõputult manipuleerida, lehvitades nagu lippu ikka ja jälle sõnu „isamaa" ja „kodumaa", teisel pool - teda ähvardav oht. Kas keegi selgitaks, missuguses põhjuslikus seoses on iseenda õigustatud huvide eest seismine rahvusliku iseseisvuse kaotusega? Kas nii: kui vaikides kannatad, jääb isamaa alles, ja samune vastupidi?

Allaheitlik inimene valib valitsejad tagasi

Valimistulemustest saab järeldada üht - see rumal, allaheitlik (Samosti sõnul) madala ajupotentsiaaliga inimene pole mitte Keskerakonna, vaid hoopis valitsuskoalitsiooni kindel valija. Selleks on hambutu vanatädi oma joomase pojuga, kes kiruvad toidukaupluses valjuhäälselt seda „jõledat" Savisaart, kes muudkui müüb Eestimaad Venemaale maha; selleks on harimatu noorepoolne firmarõivais jõmm, kes vahkvihas ropult sõimab haigla territooriumil Keski toetuseks sõna poetanud intelligentset vanadaami; selleks on anonüümne internetikommentaator, kes valab mõnituste ja tapmisähvardustega üle igaühe, kellel näib olevat kasvõi õhkõrn seos Keskerakonnaga; selleks on Balti jaamas redutav kodutu, kes tuigub lähimasse valimisjaoskonda andma oma häält Reformi poolt, sest muidu on kodumaa ohus.

Mida seesugused inimesed tegelikult tahavad? Ei midagi muud, kui välja elada oma sisemist allasurutust ja tühisusetunnet; iga kallaletung, eriti aga endast intelligentsemate isikute aadressil, on neile otsekui adrenaliinisüst, mis võimaldab tõsta oma tähtsustunnet või tunda end osakesena valitsejate kõikepõrmustavast väest.

Valitsuskoalitsiooni kindlateks tagasivalijateks on ka rumalad, allaheitlikud inimesed, kellel pole aimu ei Eesti Vabariigi ajaloost ega täna toimuvast ning kes alati hääletavad nii nagu ülaltpoolt ette söödetakse. Nende hulgas on kahetsusväärselt nii mõnigi õpetaja, kes imestusnoodiga hääles kostab: „Aga nii on see ju alati olnud." Kui panna nad sõnastama oma tegelikke soove, vastavad nad siiralt, et nad ei tea seda, mida soovivad.

Valitsuskoalitsioonil pole vaja enam midagi tõestada, sest peaaegu kogu rahvas on kaasa tõmmatud „Eesti mahamüümise vastasesse võitlusesse". Kusjuures suur enamus isegi ei taipa üldse, mismoodi nendega manipuleeritakse.

Eesti näitel leiab kinnitust muutumatu tõde: iga rahvas väärib enda valitsejaid!

[esiletõste]

Kannatustes peitubki eestlaste õnn; see on samahästi kui rahvusliku identiteedi küsimus.

ANNE TUURAND, psühholoog

Jaga |