Ühe hüsteeria anatoomia / Lisatud M. Batrakova situatsioonikirjeldus

Tallinnal on juba palju aastaid tihedad kultuuri- ja majandussidemed nii Peterburi kui ka Moskvaga, mis tähendab perioodilist delegatsioonide vahetamist, ettevõtlusalast koostööd ning erinevate kunstialade esindajate vastastikusi esinemisi.
Seekord pidas Edgar Savisaar kõne Venemaa Välisministeeriumi Diplomaatia Akadeemias. Kaks aastat tagasi esines ta Lomonossovi-nim. Moskva Riiklikus Ülikoolis. Eelmisel aastal külastas linnapea Peterburi Ülikooli.

Tänavune loeng lepiti kokku aasta tagasi Kreekas Rhodosel korraldatud foorumil „Tsivilisatsioonide dialoog". Just sel foorumil tegi Venemaa asevälisminister Mihhail Bogdanov Savisaarele ettepaneku külastada nende akadeemiat ja rääkida olukorrast maailmas, eriti keskendudes loomulikult Eesti ja Venemaa kui lähinaabrite arengutele.

Sedavõrd pikalt ettevalmistatud ning kahe riigi kalendrites täpselt kirja pandud loengu ärajätmiseks ei näinud Savisaar mingit põhjust. Ta on viimase paarikümne aasta jooksul pidanud oma poolsada ettekannet maailma eri paigus, alustades Soomest ja lõpetades USA-ga. Edgar Savisaar on ajaloolane, teadlane ja filosoof - tal on Eesti suurim poliitiline kapital, mida ta asus koguma juba N. Liitu lammutavatest artiklitest 1980. aastal ilmuma hakanud ühiskonnateaduslikus ajakirjas Vikerkaar; järgnes neli aastat (1987-1991) liidrirolli Eesti vabadusvõitluse juhtiva jõu Rahvarinde tegevuses; ning ta on olnud üleminekuaja valitsusjuht ning paar korda minister.

Pole ime, et paljudes maailma ülikoolides ja erinevates sotsiaalpoliitilistes ringkondades tahetakse kuulda, mida see mees räägib. Eriti kui arvestada, et Savisaar on ka Eesti vanima ja suurima partei - Keskerakonna - asutaja ja juht. Keskpartei on alates 1995. aastast pidevalt olnud poliitilisel maastikul tipus oma reitingute poolest, olles võitnud parlamendivalimised nii 1999. kui ka 2003. aastal; olles võitnud ka kohalikud valimised 4 korda järjest ning olles ka täna Eesti kõige populaarsem erakond. Keskerakonna valimisvõidud (vaatamata kõrvulukustavale halvustamisele oponentide poolelt) on kõige ehedam näide demokraatlike suundumuste elujõulisusest Eestis.

Mis puudutab Venemaa-külastusi, siis on Edgar Savisaar kahtlemata üks väheseid Eesti poliitikuid, kes võib panustada sealmail mingisuguselegi usaldusväärsusele - on ju Keskerakonna 14 000 liikme hulgas rohkesti eestivenelasi jt rahvusi. Riigikogu Keskfraktsiooni kuulub pea pool vene emakeelega inimesi, ning keskerakondlaste poolt hääletab üle poole pealinlastest.

Kui hääletatakse Keskerakonna poolt, siis on see heakskiit poliitikale, mille kohaselt Eesti kõik 121 rahvust võiksid siin väikeriigis rahulikult ja õnnelikult elada. Keskerakonda ei saa süüdistada ühegi punkti järgi ei rassismis, fašismis, inimvihkamises, sõjahüsteeria ülespuhumises ning rahvustevahelise vaenu õhutamises. Paraku ei saa sama öelda mõne teise meie erakonna kohta.

Kui vaadata kas või viimase nädala kommentaare Delfis ja Postimehes, aga ka Facebookis, siis on võimalik näha ja tajuda seda õudust, mida on juba jõutud ühiskonda külvata nende poolt, kellele meeldib see, et üks miljon inimest siin riigis omavahel pidevalt kakleb, sõimleb, ähvardab ja süüdistab, ning, vähe sellest - ohtlikku mürki pillutakse mõnegi naaberriigi suunas.

See õhkkond on tappev.

Kesknädal kindlasti ei suuda seda protsessi takistada stiilis „kiskuge rind paljaks ja karjuge - streljaite!!!" (eesti k tulistage - Toim.) Nii nagu pole ükski ühiskond suutnud ajaloos kunagi takistada ei force majeure'i, rahvuslik-rassistlikku skisofreeniat (mida tuletas jälle kord meelde äsja Tallinna Televisioonis lõppenud seriaal „Hitler") ega ülekaalukat toorest jõudu, vähemasti nende hukatuslike protsesside algstaadiumis.

Näha nende tendentside taassündi meie väikeses riigis on rohkem kui hirmuäratav. Eriti ärevaks teeb see, et eestlaste varasemate põlvkondade alalhoidlikkusest tulenevate taktikate vastu on astumas noor põlvkond - laulva revolutsiooni lapsed, nagu seesama Edgar Savisaar on nende kohta kord hellitavalt väljendunud.

Kuid loetagu näiteks Facebookis levitatud hüsteerilisele hullusele viitavaid roppusi, mille postitas keegi tütarlaps Sigrit Soonsein ja mida on - imede ime! - jagatud seal tuhandeid kordi -, ja te näete, et tegemist ei ole naljaga. Juba hingemattev alasti vaenulikkus igasuguse teisitimõtlemise vastu on halvamas eestlaste tarkust, julgust, väärikust. Eriti ohtlik on, et kontrollimatult mõnitab ühe demokraatliku erakonna juhti, seeläbi ka kõiki selle liikmeid ja valijaid ERR.

Jääb loota vaid sellele, et tänu taevale oleme Euroopa Liidus ja ehk sedavõrd markantse antidemokraatliku mõttelaadi haipijad kohtavad siinmail siiski elutervet ja täiemõistuslikku vastupanu. Enne kui on hilja. Enne kui ka „laulva revolutsiooni laste" põlvkond leiab end samamoodi rongist või paadist, nagu endale ootamatult avastas end sealt eelmise Wabariigi noor põlvkond.

Millest see kartus tuleneb?

Sellest, et me kõik nägime selsamal kevade alguse päeval kõigil kanalitel kedratud videot Edgar Savisaare „vastuvõtust" Tallinna lennujaamas. Nõrgemate närvidega inimesed ei saanud pärast seda kohutavat stseeni mitu ööd magada. Sest see, mida tehakse siin Eestis teise inimesega - hetkel Savisaarega -, võidakse järgmisel hetkel teha juba sinuga.

Kesknädala tegijatele meenutasid need kaadrid hundikarja, mille moodustasid lapseohtu „ajakirjanikud" (kelle kohta Linnar Priimägi on juba jõudnud luua termini „lehelirvad", kuna peamiselt oli tegu tüdrukutega). Need kaadrid pärinesid justkui Hiina kultuurirevolutsioonist, kus inimesi peksti selle eest, et neil olid prillid. Muide, sama tegid hitlerlased. Erilise mõnuga piinasid nii ühed kui ka teised just õppejõude ja õpetajaid.

Siinkohal võiks taasesitada kuulsa küsimuse Nürnbergi protsessilt: kas te tahate, et see kõik korduks?

URMI REINDE, peatoimetaja

ERR-i, Kanal2 ja TV3 reporterid läksid Savisaarele kallale

Uurisime toimunu kohta otseinfot Savisaare abilt Moonika Batrakovalt. Mis toimus kaamera taga - seal, mida ohtralt levitatud videos ei näidatud?

Moonika sõnul ei olnud tegemist esimese, küll aga järjest sageneva olukorraga. "Mina olen olnud tööl seitse aastat, kuid viimasel neljal-viiel aastal on intervjuude võtmine päris koomiline - ajakirjanikud jooksevad intervjueeritava jalust maha, norivad ning püüavad iga hinna eest inimese endast välja viia."

Ta arvab, et nende eesmärk pole küsimustele vastuste saamine, vaid küsitletava ärritumine. Normaalset intervjuu vormi olla viimastel aastatel vähe.

„See kordub koolide külastustel, avalikel üritustel jne. Tavaks on saanud nn kaameraga selga ronimine, mulle on nähvatud: „Ära koperda!" vmt. Olen saanud mitu korda kaameralt obaduse."

Moonika arvab, et miski ei õigusta reporteri/ajakirjaniku sellist käitumist, kohati isegi nahaalsust. Kõik  teevad oma tööd, aga austusega ka teiste suhtes, mitte ei tormata inimesi jalust maha.
 
„Neljapäeva hommikul hakkas TV3 kaamera mind kohe lennujaama saabumisel filmima. Jäädvustati iga mu samm. Ootasime koos Taavi Pukkiga, kuni lennult tulijad saabusid. Juba kohe esimeste inimeste peale pandi kaamerad käima, nii et nemadki üllatusid korralikult. Kohal olid ERR, Kanal 2 ja TV3.

Hr Savisaar astus ajakirjanike ette heas tujus ja oli valmis vastama küsimustele, vaatamata sellele, et pidime kiiresti sõitma Riigikokku. Püüdsin teha natuke teed vabamaks, et edasi liikuda. Kaamerad ja mikrofonid lükati otse näkku, hingamisruumi ei jäetud. Küsiti läbisegi ja korraga, normaalne vastamine polnud võimalik.

Minu seljataha tuli vist Kanal 2 esindaja, sain tema kaameraga kuklasse. Üritasin paar korda pead liigutada, kaamera ikka minu peas! Ausalt, kuklas istuva kaamera tunne ei ole just meeldiv, seda nägid ka Taavi Pukk ja Maria Jufereva.

Peale mõneminutilist intervjuud asusime liikuma auto poole. Kaamerad tormasid mööda, ajakirjanikud/reporterid püüdsid mind ja Maria Juferevat nügides saada mikrofoni hr Savisaarele võimalikult lähedale. Keegi pani mulle paar korda jalgadesse, nii et olin kukkumise äärel - kui oleksin kukkunud, oleks kogu see hord minust üle sõitnud. Tunne oli, nagu mingi kari jookseb peale - kõik püüavad üheaegselt küsida, pärida, segavad üksteisele vahele jne.

Auto juurde jõudes märkasin, et situatsioon läheb käest ära. Kõrvalt vaadates näis, nagu kraakleks kari harakaid ühe leivatüki juures! Pärast videolõike vaadates mõistsin, et vist oli see Kanal2 reporter, kes oli virutanud mikrofoniga otse hr Savisaarele näkku (seda oli ka videost ühel hetkel märgata). Kummaline on lõik, kus hetkeks on pilt ära pimendatud ja siis tuleb tagasi valgus, kus hr Savisaar noomib, et teda löödi."

Batrakova on veendunud, et eriti just sellest tõesti ebameeldivast kontaktist tulenes ka Savisaare ärritunud reaktsioon, mistõttu ta ei tahtnud enam midagi kuulda ega rääkida.

„Selline käitumine alandab ajakirjanike mainet," resümeeris Moonika. Kesknädalale ülimalt inetut situatsiooni kirjeldades meenus talle ka Ülemiste liiklussõlme avamine, kus TV3 reporter (naisterahvas - sama, kes oli lennujaamas) rünnanud Savisaart samamoodi „füüsiliselt".

„Nende taktika tundubki olevat inimene võimalikult segadusse ajada ja siis võimendada ebaselgeid vastuseid. Pahatihti ei küsitagi teemasse puutuvat, vaid midagi muud. Võin julgelt öelda, et selliseid situatsioone on olnud aastate jooksul palju, eriti väliüritustel. Tavaliselt ühed-samad näod, aga kohati ka noori, kel puudub ajakirjanduslik kogemus ja kes kordavad ettekirjutatud küsimusi."
 

[Repro ETV ekraanilt]
FÜÜSILINE JA VAIMNE TERROR: „Kaamerad ja mikrofonid lükati otse näkku, hingamisruumi ei jäetud. Küsiti läbisegi ja korraga, normaalne vastamine polnud võimalik," kirjeldab Savisaare nõunik Moonika Batrakova. Keskerakonna pressiesindaja Taavi Pukk lisab Pealinnas, et keegi komistas ja linnapeale lendas mikrofon sisuliselt näkku.
Kanal2 reporter Imre Kaas, TV3 reporter Eve Heinla, ERR-ist Anna Gavronski. Pluss kaameramehed.

Jaga |