Venemaal läheb taas igavamaks. 90 aastat tagasi oli Veebruarirevolutsioon

KAIDO JAANSON,      28. veebruar 2007


Nii diktatuuride kui ka autoritaarsete rezhiimide puhul on igavaim aeg see, mil kraane kinni keeratakse. Teadagi, millega need keeramised lõpevad, – kraanid ei pea vastu, vaid annavad järele, kas suure pauguga või visisedes, aeglasemalt või kiiremini.

Ja siis läheb põnevaks: mis hetkel, kas üldse ja missugusel kujul saabub tasakaal? Teiste sõnadega: kas välja kujuneb demokraatlik areng või mingi uus diktatuursus?

Nõnda on ka praegu Venemaal

Sajandite kestel on naaberriik läbi teinud väiksemaid ja suuremaid poliitilisi muutusi, ühed vähem ja teised seda enam dramaatilised.

Seda on täheldanud filosoof ja ajaloolane Georges Katkov (1903–1985), 1921. aastal Venemaalt emigreerinud ja 1939. aastal Oxfordi St. Anthony College'i teaduriks saanu – XIX sajandi konservatiivse mõtleja ja Moskva ülikooli professori, Balti erikorra vastu sõdinud ning oma kirjutistega Carl Robert Jakobsonile abi ja toetust pakkunud publitsisti Mihhail Katkovi vennapoja poeg. Veri on see, mis rähnid puu otsa veab.
Päikeseliseks nimetatud, s.t ohvriteta kulgenud Veebruarirevolutsioon sai varsti otsa. See-eest hiljem – kodusõjas ja kodusõjata – tapeti palju. Vene mäss on julm ja mõttetu – ligikaudu niimoodi iseloomustas seda omal ajal Aleksandr Sergejevitsh Pushkin.

Kodusõjas oli venelastel valida, kui Katkov-noorema sõnutsi piltlikult väljendada, Lenini – ülikooliharidusega Pugatshovi – ja Koltshaki vahel. Kumb oli või olnuks hullem, see on küsimus, mis jäi vastuseta, ja igasugune katse sellele vastata oleks skolastika. Neid, kes veebruaripäevil tapmata jäid, tapeti hiljem kümneid, sadu, tuhandeid kordi rohkem. Valik polnud demokraatia ja diktatuuri vahel – mõlemad olid esimesed, mis kokkupõrkes hukkusid.

Eesti ja kompromiss

Tähtsam tõde oli see, et eestlased said võimaluse impeeriumi küljest eralduda ning oma riik moodustada. Et selle riigi aeg üürikeseks jäi, polnud eestlaste süü, küll aga jäi nende süüks, et seda aega täisväärtuslikult ära ei kasutatud.

Eestis nii hulluks siiski ei läinud, kui vennasrahval soomlastel või Suurbritannia külje all elavatel iirlastel, kellega end nii väga võrrelda armastame, et oleksime kodusõja maha pidanud. See-eest kaklesime piisavalt, nii et kaks põlvkonda tagasi, 1934. aastal (et sajandit tavatsetakse jagada kolmeks põlvkonnaks, pole minu leiutis!) tuli meie esivanemad vaikima panna.See ühteaegu kergendas 1940. aastal võõrvõimu taaskehtestamist ja aitas toda kujundada – tõsi, varasemast üksjagu järsemas vormis.

Eestlaste seas olid vastastikuse kaklemise algatajaiks enamlased. „Teadku igaüks, et kodusõja väljakutsuja kontrrevolutsiooni välja kutsub," hoiatas tulevane tööerakondlane Jüri Vilms 1917. aastal. Nii juhtuski. Sest mida muud see nõukaaeg oligi kui kontrrevolutsioon.

Aegade arenedes kombed pehmenevad – praegu etendavad meil kodusõda virtuaalne poriloopimine (kus vähemalt kolmveerand kommentaaridest ei sisalda muud peale lolluste või poliitilisele religioossusele läheneva usu) ja erakondade vaheline verbaalne kaklemine.

Mida muud oodatagi poliitikute põlvkonnalt, keda aastakümneid koolitati vaimus, et poliitikas pole jäledamat asja kui kompromiss? Mäletan seda veel hästi enda ülikooliaastaist, kui ajasin „tõde" pähe Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Raamatukogu lugemissaalis, kus praegu on ülikoolimuuseumi Valge saal.

Ühendriigid, demokraatia ja maailm

Veebruarirevolutsioonil oli ka rahvusvaheline järelm. Vähem kui kuu pärast seda kuulutas Washington keiserlikule Saksamaale sõja – USA tuli Euroopasse ja maailma, et teha seda demokraatia tarvis turvaliseks, nagu ameeriklased väitsid. Venemaal see demokraatiat ei päästnud, samuti ei suutnud takistada demokraatia likvideerimist Saksamaal. Demokraatlikku mehhanismi kasutades võimule tulnud Hitler lammutas demokraatiamehhanismi 1930. aastate algul kiiresti, soodustajaks hirm sakslaste endi poolt Veebruarirevolutsiooni käigus Venemaale sokutatud Lenini maailmarevolutsiooni ees.

Mõlemad rezhiimid olid küllalt sarnased. Kui Berliinis oma repressiiivorganile nime kavandati, oli esimeseks variandiks Salajane Politseiamet – Geheime Polizeiamt ehk lühendina GPA. Siis aga mõeldi natuke Venemaa peale, kus juba ammu oli endale nime teinud GPU, ja nõnda tuligi ilmale Gestapo – Geheime Statspolizei, poliitiline salapolitsei.

Kuivõrd demokraatiat üldse sõja abil teostada õnnestub, peab ajaloo paradoksina selguma ühes neist kohtadest, kus kunagi tekkis tsivilisatsioon – Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati vahelisel alal, Iraagis.

Demokraatia välispoliitiliselt rajamiseks on teistsugused, poliitilised vahendid.
Vastuväide, et Saksamaa ja Jaapani kaasus ilmutavat vastupidist, ei ütle midagi: mõlemad rahvad alustasid oma sõdu ise, neile ei tungitud kallale. Venemaalgi aitas diktatuursust tugevdada ja seda jätkuvalt elus hoida asjaolu, et avalikult ta ei tunginud kallale ega saanud selle tagajärjel lüüa. Hitler aitas stalinismi – kirjutagu lääneukrainlasest Suvorov mis tahab.

Demokraatlik monarhism või monarhistlik demokraatia

George W. Bushi reitingu langus ja lubadused, et, lähetades Iraaki veel nii ja nii mitu tuhat meest, saab asi korda, tuleb tuttav ette – nõnda toimub teist korda minu eluea jooksul, ehkki ma polegi veel nii hirmvana (66). See protsess kordab seda, mis toimus Vietnami sõja ajal, kui aastail 1963–1969 valitses president Lyndon B. Johnson, kelle populaarsus kahanes niivõrd, et ta loobus taaskandideerimast, ehkki tal selleks õigus oleks olnud.
Seda mainekuse langust ei suutnud peatada ega ümber pöörata Johnsoni kaitseministri Robert McNamara lubadused saata Indo-Hiinasse veel nii ja nii mitukümmend tuhat sõjameest ning nende saatminegi.
Pööret dzhunglisõtta ei toonud demokraat Johnsoni asemel presidendiks saanud vabariiklane Richard Nixon ega tema „vietnamiseerimispoliitika", mille olemus pidi seisnema sõjapidamise raskuse ülekandmises lõunavietnamlaste õlgadele.

Miskipärast pole seni veel kohanud kunagises Mesopotaamias planeeritava suhtes väljendit „sõja iraagistamine". Üldolemuselt oleksid mõlemad terminid – „vietnamiseerimine" ja „iraagistamine" – sarnased kui kaksikud, erinevus vaid selles, et üht üritati teha soises dzhunglis, teist võetaks ette liivases kõrbes.

Pärast Hillary Clintoni lülitumist presidendirallisse tundub, et George W. Bushil on veel võimalik üht asja esmakordselt teha – anda võim Washingtonis üle naispresidendile, kes peaks jänkid liiva seest välja vedama. Jätkub monarhistliku demokratismi ehk demokraatliku monarhismi väljakujunemine: kord võim isalt (George Herbert Walker Bushilt) pojale ja nüüd siis ka abikaasalt (William Jefferson (Bill) Clinton) abikaasale.

Mis selles siis halba?

Naised on end ajaloos varemgi valitsejana suurepäraselt tõestanud. Meenutagem kasvõi Elizabeth I Inglismaal, millest Ameerika Ühendriigid sündisid, või Katariina II valitsemist Venemaal. Demokraatia oli muide see, mis eemaldas naised valitsejate seast, ja alles XX sajandi teisel poolel hakkasid nad tekkinud müürist tasapisi läbi murdma. USA kuulus naistele valimisõiguse andmisega venitajate hulka – eestlannad said selle võimaluse varem kui sookaaslased Suure Lombi taga, seda tänu Venemaa Veebruarirevolutsioonile.

Alguse juurde tagasi – esialgu läheb Venemaal igavamaks. Kui kaua kestab ja kuidas lõpeb praegune tsükkel ning millal jälle huvitavamaks hakkab minema, seda peab ilmutama tulevik. Vast ootab sellegi maa demokraatia oma Suurt Naist?


[esiletõsted]
Neid, kes veebruaripäevil tapmata jäid, tapeti hiljem kümneid, sadu, tuhandeid kordi rohkem. Kodusõjas oli venelastel juba valida Lenini – selle ülikoolis käinud Pugatshovi – ja Koltshaki vahel.

Naised on end ajaloos varemgi valitsejana suurepäraselt tõestanud. Meenutagem kasvõi Elizabeth I Inglismaal või Katariina II Venemaal. Demokraatia eemaldas naised valitsejate seast. Eestlannad said tänu Venemaa Veebruarirevolutsioonile valimisõiguse varem kui sookaaslased USA-s.

[illustratsioon]
ÜHTSE EESTI EEST: Eestlaste meeleavaldus-rongkäik Petrogradis 26. märtsil (8. aprillil) 1917. Osales 40 000 eestlast, neist kuni 15 000 olid sõjaväelased. Täies korras ja 30 orkestri osavõtul liikudes äratas rongkäik Venemaa pealinnas üldist tähelepanu. Selle tulemusena ühendati lõpuks eestlaste rahvuslik asuala üheks kubermanguks. Alanud oli Eesti iseseisvumine.
Juhan Pütsepa maal

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)