Muretsen laste tuleviku pärast

24. oktoobri Postimehes ilmunud Sulev Valneri kirjaloost „Mingit haldusreformi praeguse valitsuse ajal ei tule" aga selgub, et peaminister on järjekordselt otsustanud haldusreformi teostamisele pidurit tõmmata. Seda lugedes läks mu meel väga kurvaks.

Lugupeetud peaminister, miks olete haldusreformi vastu?

Riigikontrollis ja õiguskantsleri ametkonnas töötab üle saja inimese. Kas nende analüüsid ja järeldused tohib ilma järele mõtlemata kohe hukka mõista? Kui valitsus ei taha teadmiseks võtta nende ametkondade murelikke ja sisulisi ettepanekuid, siis võiks mõlemad ametkonnad likvideerida? Rahvas jääb ootama, et Te õige pea räägiks arusaadavalt rahvale, miks Teie isiklikult ei pea vajalikuks haldusreformi tegemist?

Te kahtlete, kas valdade liitmine tooks valitsemiskuludes kokkuhoidu. Kindlasti saab kulusid kokku hoida, kui asja korraldada täie tõsidusega. Omavalitsuste palgad tuleks kehtestada riikliku määrusega. Senine volikogude isetegevus on meie riigile ja kogu ühiskonnale läinud väga kulukaks. Kui alustame haldusreformiga, tuleb püstitada kaks eesmärki: uutes omavalitsustes ei tohi töötajate arv olla suurem kui 50% tänaste vallaametnike arvust; kogu palgafond võiks olla kuni 50% tänaste valdade palgafondist. Senist vallavanemate ametiautode arvu võiks vähendada ca 200 auto ulatuses.

Kokkuhoitud palgafondi arvel saaks ära jätta kavasoleva 13 päästekomando sulgemise. Samamoodi saaks tõsta õpetajate palka. Iga inimene on nõus pikemalt ette plaanima sõitu maakonnakeskusse, kui tal peaks olema mõni probleem klaarida vallavalitsusega. Aga õnnetusi juhtub ilma plaanimata, seepärast on päästekomando lähedalolek kordi tähtsam kui vallavalitsuse lähedus.

Kui tulevane vald tuleks tänase maakonna suurune, siis iga praeguse valla kohta peab küll jääma üks sotsiaalnõunik, kellel on abiks 1-2 koduste abiteenuste osutajat. Kõige suurema töömahu ja närvipingega ongi valdades tänaste sotsiaalnõunike töökohad. Meie senine elu näitab, et sotsiaalse abi vajajate hulk pidevalt suureneb.

Peab hakkama kohemaid analüüsima, kuipalju on ametnikke igasugustes ametkondades ja millega see suurearvuline seltskond igapäevaselt tegeleb. Kahjuks pole veel analüüsitud, mitut vallaelanikku peab teenindama üks tänane vallaametnik.

Kui 1939. a. loodi Varbla vald, oli vallas 3352 elanikku. Viies koolis õppis kokku 317 õpilast. Vallavalitsuses oli 6 täistöökohta. Iga ametniku kohta tuli 559 elanikku ja 53 õpilast. Ametnike palk oli kokku 6720 krooni aastas, palgakulu ühe elaniku kohta 2,01 krooni.

Täna on Varbla vallas 960 elanikku. Vallas on üks kool, kus õpib 70 õpilast, neist kuni kuuenda klassini 50. Vallaametnikke on 7, igaühe kohta 138 elanikku ja 10 õpilast.

Üks esialgne võimalus ametnike töömahtu analüüsida oleks võtta aluseks elanike ja õpilaste arv ühe vallaametniku kohta. Kui me kõik ühiselt mõtleme, siis võib leida veel mitmeid analüüsivõtteid, mida senini pole kasutatud.

Kui saaks Eestisse 15 valda, siis tuleks nad maarahva elukorraldusega toime. Kui 1950. a. likvideeriti 13 maakonda ja 233 valda, siis moodustati asemele 39 maarajooni ning saadi hakkama majanduse, hariduse ja tervishoiu korraldamisega. Nii peaks ka nüüd 15 valda toime tulema Eesti maaelu korraldamisega.

Senisel viisil haldusreformiga venitamine põhjustab riigile korvamatut kahju. Seda võib võrrelda mitmest varasemast ekslikust otsusest tekkiva kahjuga. Siinjuures meenutan vaid paari sellist otsust:

1. Tulumaksuseaduse muudatused. Kui kaotati astmeline tulumaks ja lõpetati äriühingute brutokasumi maksustamine, jäi äriühingute brutokasum maksustamata. Välisfirmad viivad selle kasumi Eestist maksuvabalt välja. Kas valitsusel on mingit hinnangut, kuipalju on Eesti riik rahaliselt kaotanud nendel aastatel, kui maksustamata brutokasum on riigist välja viidud?

2. Teine suurem eksitus oli euro kasutuselevõtt. Valitsus kiitis pikka aega, et seda, milline suur majanduslik õnn tuleb meie õuele koos euroga: jaehinnad ei tõuse, välisinvestoreid saabub Eestisse hulgi, töökohtade arv kasvab kiirelt, jne jne. Nüüd oleme mõnda aega eurot kasutanud, aga ühtegi lubatud tulemust pole veel märgata. Eriti valusalt annab tunda kõigi hindade järsk kallinemine.

Euroraha lõplik krahh ligineb iga päevaga. Iga riik peab uuesti taastama oma rahvusliku valuuta. Meie valitsus lasi vist kõik meie kroonid paberihundist läbi? Varsti tuleb jälle aeg, kui peame hakkama uuesti kroone trükkima. Kas tänasest valitsusest kannab keegi materiaalset vastutust sellise raiskamise pärast?

3. Kas Teile isiklikult, hr peaminister, ei tee muret, mis toimub praegu Euroopa ning kogu maailma rahanduses ja pankades? Kardan, et lähiajal võib maailmamajanduses toimuda suur katastroof.

Minu elupäevad lähenevad lõpule ja kaotada pole mul enam midagi. Aga ma kardan tõsiselt oma lastelaste-ealise põlvkonna pärast. Nende lootused normaalsele elule on hoopis palju väiksemad kui meil 50-60 aastat tagasi.

Jään lootma, et Teie, hr peaminister, avalikult ja ausalt vastate selles kirjas toodud probleemidele ja küsimustele. Vastamata jätmise juhul lõhe rahva ja meie valitsuse vahel aina suureneb.

Õhu Siimul, 28. oktoober 2011.

Lugupidamisega

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 80-aastane pensionär Varblast

Jaga |