Sotsiaaldemokraatia otsustav hetk Eestis

Mõjutatuna Kaplinski kirjast astusin ka mina 2004. aastal Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmeks, lootes uut hingamist Eesti poliitikasse. Paraku oli pettumus kiire tulema, sest Kaplinski ilusatele sõnadele ei järgnenud midagi. „Läbi kogu uuema ajaloo on sotsiaaldemokraadid-mõõdukad teinud opositsioonis vasakpoolseid avaldusi, ajanud võimule pääsedes parempoolset poliitikat, saanud seejärel valimistel rängalt lüüa ja alustanud uue nime all vanu vigu korrates taas kõike otsast peale," kirjutas Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli 2004. aastal.

Tänavu 4. novembril otsustasid sotsid pikki aastaid kestnud nõiaringist välja astuda, sõlmides Tallinna omavalitsuses koalitsioonileppe Keskerakonnaga. See oli kauaoodatud ja seaduspärane sündmus, arvestades mõlema erakonna sarnast maailmavaadet. Parempoolsete hammastekiristamise saatel lõpuks langes kaht olulist Eesti vasaktsentristlikku parteid lahus hoidnud müür.

Asumine Tallinnas koostööle Keskerakonnaga kujuneb sotsidele igati vajalikuks tuleprooviks. Neil on aeg teha otsustavad valikud oma tuleviku suhtes. Pärast kingasaamist Ansipi valitsusest selle eest, et nad julgesid liiga innukalt kaitsta töövõtjate huve, jäi sotsidele üksnes kaks võimalust: kas asuda koostööle oma „maailmavaatelise venna" Keskerakonnaga või tasaselt hääbuda olematusse.

Sotsiaaldemokraatia on täitnud Euroopa ajaloos olulist rolli. Ka tänapäeval on paljudes Euroopa riikides just sotsid võtmepositsioonidel. Seetõttu olnuks pärast valitsusest lahkumist Eesti sotside „maa ja taeva vahele rippuma jäämine" äärmiselt kahetsusväärne.

Koos Keskerakonnaga tuleb Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal Tallinnas ja hiljem terves riigis teha kõik mis võimalik, et Eesti ei muutuks tülgastavaks „banaanivabariigiks", kus üksikud jõukurid püherdavad kullas, samal ajal kui ülejäänud rahvas olgu õnnelik, kui suudab vaevu kõhu täis süüa ja üüri ära maksta. Eesti sotsidel on viimane aeg pöörduda oma juurte juurde, asudes vedama vankrit, mis vastab nende poliitilisele loomusele. Ajad, kus sotsid parempoolsetes valitsustes püüdsid näpuotsaga „oma asja" ajada, peaaegu igal sammul enda põhimõtetega vastuollu minnes, on seega  möödas. Loodetavasti lõplikult.

Keskerakonnaga koostöötamise suhtes kriitilised sotsid Mart Meri, Hannes Rumm, Eiki Nestor ja Andres Tarand peaksid hetkeks aja maha võtma ning heitma julge pilgu peeglisse, küsides: kas nad on hingelt ikka sotsiaaldemokraadid? Või on nad üksnes pseudosotsid, või härrassotsid, kellele on olulised ilusad mõtted, mitte aga lausparempoolse poliitika tagajärjel üha vaesemaks muutuv rahvas?

Koostöö alustamine Keskerakonnaga Tallinnas mõjub sotside arengule ja tulevikuperspektiividele kui kaste põuasele maale. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jüri Pihl on asunud parteid juhtima missioonitundega. Ta ju teadis ette, et liit Keskerakonnaga toob kaasa meediapeksu ja mitmelt poolt kaela kallatava avaliku hukkamõistu. Andres Herkel, Marek Strandberg, Aarne Rannamäe, Anvar Samost jmt ongi jõudnud juba väljendada oma valulikku reaktsiooni ja frustreeritust sotside koalitsiooniotsuse üle. Parempoolse maailmavaatega poliitikuid tabas pealinnas kahe partei valitsusliidu moodustamise teade kui noatorge, sest nad on taasiseseisvumisest alates varjatult teinud kõik, et ära hoida sotsiaalse õigluse eest seisva tugeva vasaktsentristliku poliitilise jõu teket. Parempoliitikute eesmärk on ju mitte kärpida praeguse eliidi hüvesid.

Võimalike pilgete ja ilkumise pärast verest välja löömata otsustas Jüri Pihl valida julgelt tee, mis on hea sotsidele endile, aga ka meie riigile ja rahvale. Koerad las hauguvad, karavan liigub ikka edasi.

INDREK VEISERIK

KESKMÕTE: Koostöö alustamine Keskerakonnaga Tallinnas mõjub sotside arengule ja tulevikule kui kaste põuasele maale.

Jaga |