Nädala juubilar KAROLY STERN 90

Ajaloos tavatsetakse

meenutada enamasti võimukandjaid, olgu need siis keisrid, kuningad, presidendid, peaministrid, linnapead või vallavanemad. Vähem pannakse tähele konkreetseid tegijaid, kes ühe või teise valitsemisajal on oma valdkonnas midagi niisugust korda saatnud, millel võib olla praktiline tähendus oluliselt laiemal alal, mõnikord koguni terves maailmas.

Üks niisugune oma ala ja aja oluline tegija oli kunagine Tallinna Loomaaia direktor Karoly Stern. Tema nime ei leia küll Eesti entsüklopeedia 8. ega 14. köitest, kuid rahvusvaheliste erialakogunemiste ajal võtavad vanema põlve loomaaednikud teda aeg-ajalt meenutada veel nüüdki, mil ta ise Metsakalmistu mändide all puhkab. Ta oli tõeline self-made-man, kelle elutee vormisid nii paratamatud arengud ilmasõdade vahelises Euroopas kui ka viimase suure sõja aegsed ja sellele järgnenud sündmused meil ja mujal Ida-Euroopas.

Nagu tema nimi

vihjamisi mõista annab, nägi Karoly Stern 1921. aasta 13. juunil ilmavalgust Kesk-Euroopa südames Budapestis, kuhu tema eesti-saksa segaperekonnast pärit ema oli elama asunud pärast abiellumist endisest Austria-Ungari sõjavangist advokaadiga. Varasest lapsepõlvest peale loomade vastu vääramatut huvi ilmutanud Karoly ja temast kolm aastat noorem samalaadsete huvidega vend Sandor (hilisem kunstnik ja kunstipedagoog) veetsid suurema osa oma koolivälisest vabast ajast Budapesti loomaaias loomi joonistades ja nende elu-oluga tutvust tehes. Hiljem täitusid kodus paksud kladed põhjaliku konspektiga, kus on omavahel läbi põimunud loomaaednikelt kuuldud faktid, Alfred Brehmi  „Loomade elust" ja muudest zooloogiaraamatutest loetu ning loomaaias tehtud visandid kõikvõimalike elukate käitumise eripärast. Kõik tundus arenevat tõusvas joones ning unistused tulevasest elukutsest võtsid järjest selgemaid piire.

Peale pereisa ootamatut surma naasis ema rahutuks muutuvast Euroopa südamest 1935. aasta septembris koos kahe teismelise pojaga Kuressaarde oma vanematekoju. Toona umbkeelsed poisid pidid kõigepealt eesti keele ära õppima. Aasta pärast jätkas Karoly kooliteed Kuressaare tööstuskoolis, Sandor aga Saaremaa ühisgümnaasiumis.  Keerulised ja murrangulised sündmused jõudsid paraku  ka Läänemere kallastele, ent veel enne Punaarmeesse mobiliseerimist jõudis Karoly omandada Haapsalu Õpetajate Seminaris joonistusõpetaja kutse. Noorem vend aga sattus aastakäigust tulenevalt hoopiski vastasleeri - Wehrmachti ridadesse.

Sõja järel

Saaremaal pere loonud Karoly Stern pidas mitmes sealses koolis õpetajaametit, täiendas end kaugõppe teel Tallinna Õpetajate Instituudis ning püüdis võimaluse piires kirjanduse varal jätkata zooloogiahuvi rahuldamist.

Erinevalt sünnikandist, pika linliku kultuuriga Kesk-Euroopast, kus loomaaiandusel väga pikk traditsioon, jõuti talupoeglikus Eestis loomaaia asutamiseni alles 1939. aasta 25. augustil. Seetõttu on  olnud üsna suur  ime, et sel institutsioonil õnnestus kõigi järgnenud koleduste kiuste sõja järel üldse püsima jääda. Olgu küll, et üsna armetu zverinetsi kujul, kus sõjajärgse 15 aastaga vahetus kümme direktorit, kellest paljud olid erialaselt asjatundmatud ja muudes ametites pattudega silma paistnud või parteiliselt põrunud tegelased. Sekka sattus muidugi ka mõni, kes üritas asja parandada, kuid pidi enamasti tervislikel põhjustel alla vanduma.

Vanema venna huvi

teades tegi sel ajal tihti Tallinna loomaaias oma tudengitega loomi joonistamas käinud ja järjekordsest direktoriotsingust kuulnud Sandor Stern vanemale vennale ettepaneku pakkuda ennast loomaaeda juhtima. Et ametlikke konkursse tol ajal ei tuntud ja elektrooniliselt saadetavad CV-d olid kauge tulevik, pole teada, millest linnavalitsuses täpselt kõneldi, aga 1961. aastal määratigi Karoly Stern loomaaiadirektoriks. Tõsi, ajutise kohusetäitjana.

Kes kujutaks tänapäeval direktorit tööle tulemas, voodimadrats kaenlas ja kohver puhta pesu,  vahetusriiete ning seebi ja hambaharjaga käe otsas? Aga just nii Karoly Stern oma direktoriametit Tallinna loomaaias alustas. Õhtul rullis töökabinetis madratsi kirjutuslauale  lahti ja heitis puhkama. Hommikul sai toonase loomaaia keskel asunud hüdrandi juures näo pestud ja muud asjad ainsas külastajatega ühises  kuivkäimlas aetud.

Pere ootas samal ajal Saaremaal - kas isa tuleb tagasi ja jätkab õpetajaametis? Isa ei tulnud. Uue noore direktori asjatundlikkust ja teotahet märgati linnavalitsuses kiiresti, ning veel enne, kui katseaeg läbi sai, kinnitati Karoly Stern lõplikult ametisse, ja ka pere pidi Saaremaalt Tallinna kolima.

Stern põles soovist

Tallinna Loomaaed lapsepõlve lemmikpaiga sarnaseks muuta. Ta luges mitmes keeles teadusraamatuid, mis jõudsid temani Euroopas elavate sugulaste-tuttavate abiga. Asus kohe võitlema loomaaia laiendamise eest ja korrastama kollektsiooni, pannes aluse meie süsteemsele ja väga huvitavale ekspositsioonile. Karoly Stern püüdis leida võimalusi olukorra reformimiseks kogu NSV Liidus ning võttis avalikult sõna üleliidulistel nõupidamistel, kus leidus talle varsti aina enam ja enam toetajaid.

Kiiresti lõpetati toona kohustuslikud tobedad hübridiseerimiskatsed uute kasulike liikide loomiseks lõssenkistliku bioloogia vaimus, hakati karjalise eluviisiga liike pidama gruppidena ning sõlmiti tihedad koostöösidemed Budapesti, Praha, Berliini, Leipzigi ja mitme muu loomaaiaga väljaspool NSV Liitu. Lasnamäe klindinõlval paikneva territooriumi  otstarbekama kasutamise huvides pandi alus meie kaljukitsede ja mägilammaste kollektsioonile, mis on tänaseks saanud parimaks kogu maailmas. Kadriorus laienemisele tulid aga piirid õige ruttu vastu - loomaaia kogupindala küündis ikka kõigest 2,7 hektarini.

Koos linnavõimudega  vaeti mitut võimalikku uut asukohta ning 17. mail 1963 otsustati Tallinna Linna TSN (Töörahva Saadikute Nõukogu - Toim.) Täitevkomitee otsusega nr. 139 reserveerida loomaaia tulevaseks asupaigaks Veskimetsa piirkonda sadakond hektarit, kus asusid Punaarmee ja Balti laevastiku laod, mida piiras kõrge okastraataed  ja kaitsesid relvastatud valvurid.

Kogu see suur töö

tõstis siiski ka loomaaia külastatavust ning 1964. aastal külastas seda  juba 250 000 inimest. See oli  Lasnamäe nõlval asuva maa-ala jaoks piir, mis sundis aeg-ajalt väravas reguleerima, kas võib uusi külastajaid sisse lasta või peab enne veel ootama, et mõni välja tuleks.

Samal ajal käivitus siiski uue loomaaia projekteerimine. Tallinna linnavalitsus kinnitas 23. juulil 1966 loomaaia generaalplaani, mille autoriks arhitektid Malle Meelak ja Mart Port. Ehituseks vajalikke summasid loodeti vabariiklikus eelarves näha juba 1967. aastal. Paraku ei leitud raha isegi niipalju, et oleks saanud mahulist projekteerimist jätkata, ehitamisest rääkimata.

Kahjuks ei õnnestunud

Karoly Sternil (kes oli kunagisest Tallinna zverinetsist sisulise töö mõistes rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud loomaaia teinud) endal meie loomaaeda Lasnamäe kitsukeselt nõlvalt Veskimetsa maile üle viia ja oma silmadega näha põhilise unistuse täitumist. Ta suri kõigest 54-aastaselt 1975. aasta  augustis südameinfarkti tagajärjel oma pere keskel hommikuse kohvilaua taga.

Kui varasemal kümnel aastal oli loomaaial olnud 15 direktorit, siis nüüd oli üks mees töötanud direktorina siiski  tervelt 15 aastat, andes maailma loomaaianduse arengule ja Eesti kultuurile rohkem kui eelkäijad kokku.

Ta maeti arvukate leinavate õpilaste, kolleegide  ja sõprade osavõtul ning riiklike auavalduste saatel.

Loomaaedade maailmaorganisatsiooni ajakiri "Der Zoologischer Garten" avaldas  tema elutööd kõrgelt hindava järelhüüde, aga meil, tema õpilastel ja noorematel kaastöötajatel pole paraku veel siiani õnnestunud seda kolgatateed lõpuni ära käia.

MATI KAAL, Tallinna Loomaaia direktor

Jaga |