Meie ropsimisi ajarattas

RALF R. PARVE,      24. märts 2004


Seitseteist aastat tagasi ilmus laulutaat Gustav Ernesaksa mälestusteraamat "Nii ajaratas ringi käib". Eessõnas lausus autor: "Pole välistatud võimalus, et rumaluste edasi arenedes võib ajaratas ka tagurpidi liikuda."
Igatahes rumalustest meil küll puudust ei tule.

Filosoofias teatakse sotsialistlikke utopiste. Elas kord selline mees nagu Campanella ja kirjutas utoopilise teose "Päikeselinn". Selles kirjeldati ideaalset võrdsusühiskonda, kus valitseb õnn ja rõõm.
Sotsialistlik utopism on jõudnud otsapidi Eestisse. Lugedes kirjutisi ja mälestusi Pätsu-aegsest Eestist, näib, et aastail 1918-1940 oligi meil taoline Päikeselinn loodud. Kummaline on aga see, et vene okupatsiooni esimeste kuude jooksul tassisid endise õnneriigi kodanikud okupantidele üksteise peale kaebusi kokku, mille alusel sai 14. juuniks 1941. a koostada küüditamisnimekirjad. Päikeselinlaste pealekaebamised jätkusid ka sakslaste tulles. Postimees avaldas Saksa komandantuuri teadaande, kus teatati, et tõele mittevastavaid kaebusi esitavaid kodanikke karistatakse sõjaaja täie karmusega. Kaebajate järjekorrad olevad vähenenud drastiliselt. Säh sulle Päikeselinna!

Oleme isevärki inimesed. Eelmise vabariigi ajal armastati halada 700-aastase saksa orjapõlve üle. Nüüd meenutatakse igal võimalikul ja võimatul juhul 50-aastast nõukogude okupatsiooni. Justkui poleks meil õnnestunud tundigi vaba rahvana elada ning polegi millegi üle uhkust tunda!
Pärast seltsimeeste tulekut 1940. aastal teatasid neile uusaktivistid, et vastiku kodanliku diktatuuri ajal tõmbasid nad akende ette paksud kardinad. Et KAPO nuhid ei näeks, kuidas nad salaja Vladimir Lenin-Krupski teoseid lugesid ja sosinal "Internatsionaali" laulsid.
1991. aastal, kui taastati Eesti Vabariik, ilmus välja uus kiht aktiviste. Nemad jutlustasid sellest, kuidas nad tõmbasid akende ette paksud kardinad. Et NKVD nuhid ei näeks, kuidas nad jõulupuul küünlad süütasid, vargsi Piiblit lugesid ning sosinal "Püha ööd" laulsid.
Dissidentlus ruulib läbi aegade!

Mida enam aega möödub Eesti taasiseseisvumisest, seda enam sünnib uusi vabadusvõitlejaid. Vist oli nende tegevus okupatsiooniaastail niivõrd salajane, et nad isegi sellest midagi ei teadnud. Ent viimaks on põrandaalustes tekkinud veendumus, et vabariik jääb siiski püsima ning 13 aastat pärast taasiseseisvumist võib end juba karistamatult vabadusvõitlejaks tituleerida. Mõne venevastase loosungikese või haakristi kriidiga telefonipostile joonistamine oli karmidel aegadel kagebiitidest ja kommunistidest kubisevatel tänavatel mõistagi suur vägitegu.
Taasiseseisvumisaastad suurenevad meil matemaatilises, vabadusvõitlejate arv aga geomeetrilises progressioonis. Peatselt saabubki aeg, mil vabadusvõitlejaid on juba enam, kui oli kommuniste ENSV-s - seega üle 110 000.

Hiljaaegu käis kangelaslikul Iraagi-visiidil Mart Laar - ajakirjanduse teateil automaadivalangute taustal jänkide poolt võimule aidatud nukurezhiimile läänelike reformide teostamise kohta õpetusi jagamas.
Siinkohal meenub 1940. aasta. Siis toodi Eestisse võõrvägede poolt vägivaldselt sisse meile täiesti võõras maailmakord. Nagu nüüd Iraaki. Õpetusi ja instruktsioone jagas siinmail meie kommunistidest nukurezhiimile Stalini kuller Zhdanov.
Ajalookulgu silmas pidades tulnuks Laaril hoopiski kohalikele okupatsiooni vastu võitlevatele vabadusvõitlejatele Eesti metsavendade kogemusi jagada. See olnuks meie ajalugu ja just metsavendlusest kirjutanud ajaloolasele tunduvalt ausam ning väärikam tegevus.

Selle ketserliku, ent ausa mõtiskluse lõpetuseks tuleks teha mingid järeldused. Ent millised?
Meenuvad armsad ajalooõpetajad ehk meie "maa sool" läbi aegade. Ühesuguse säraga silmades ja omakasupüüdlikult on pedagoogid eri aegadel ja oludest lähtuvalt lastele Aleksandr Matrossovist ning Julius Kuperjanovist, Narva "vabastamisest" Punaarmee poolt 1944. a ning Eesti Leegioni võitlustest Sinimägedes 1944. a rääkinud.
Kuidas pidid õnnetud õpetajad jõululaupäeval kirikute uste taga külmetama, koostamaks nimekirja pahelisse kohta siirduvatest õpilastest. Alandamaks neil hiljem käitumishinnet. Et siis uute aegade saabumisel rääkida innukalt Jeesuse imetegudest ja nõuda usuõpetuse sisseviimist kooliprogrammi.
Ei oska siinkohal midagi enam kosta. Ajalugu tõestab, et ajalugu võib kõike tõestada. Ja õppeprogrammid ning hinnangud ajalooprotsessidele vahelduvad käsikäes võimuga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (39)