Pronksmees, kes jäigi ellu [8]

Riik, mis sõdib monumentidega, on nõrk riik. Eesti on nõrk riik. Nüüdseks on Eesti riik, kuhu on tulnud vägivald.

                                                                                                                             Toomas Raudam, Eesti Ekspress 19. mai 2007

8. osa

Mida tegi valitsus?

 Tõepoolest – millega tegeles valitsus saatuslikul Pronksiööl ja sellele eelnenud sündmuste aegu? Kas tal oli tegevuskava ja kas oli sellel ka mitu varianti? Kas püüti ette näha, milliseid ootamatusi valge telgi Tõnismäele püsti panemine võib kaasa tuua? Kas oli KAPO-l ja kriisikeskusel ettekujutus, millist mõju Pronkssõduri mahavõtmine võib vene kogukonnas avaldada? Täpset vastust neile küsimustele pole keegi Ansipi valitsusest veel tänini andnud. Vastust ei tulnud ka Riigikogus peetud kahel ajakirjandusele suletud koosolekul, kus  Pronksiööst kokkuvõtteid tehti. Viibisin ka ise kohal ja võin kinnitada, et midagi niisugust, mida varem poleks teadnud, ma neil istungeil ei kuulnud. Püüdkem siis ise neid sündmusi süsteemi seada ja valitsuse ettevõtmisi ajakirjanduses avaldatu põhjal analüüsida.

Esimest korda hakkas peaminister Ansip rääkima Pronkssõduri äraviimisest 2006. aasta maikuus pärast venelaste Võidupüha-tähistust Pronkssõduri juures, kui eesti rahvuslased sinimustvalgete lippudega veteranide tseremooniale tulid ja konflikt üles kisti. Politsei viis rahvuslased minema. Levis nurin, et Eesti lipuga ei saa kõikjal ringi käia, sest politsei segab vahele. Hiljem räägiti, et rahvuslased ise olla politseiga nende bussipanekus kokku leppinud.

Sama aasta suvel sündis Reformierakonnas idee Pronksmees oma valimisvankri ette rakendada ja rahvuslaste hääli Isamaaliidu toetajailt üle lüüa. See idee ei leidnud kõigi oravate toetust ja partei jagunes kaheks. Kuju mahavõtmise pooldajad astuvad poliitikuist armastajapaari Rain Rosimannus – Keit Pentus selja taha. Teisaldamise vastastest said tuntumaiks Meelis Atonen ja Maret Maripuu. Ansip kõhkles, kuid astus lõpuks esimeste ritta, sest hääli läks Riigikogu valimistel vaja.

2006. aasta mais asusid venelased kuju kaitsma ja sündis liikumine „Notšnoi Dozor“ ehk „Öine Patrull“ (tuntud ka nime all „Öine Vahtkond“– Toim). Valvet Tõnismäel tõhustas ka politsei.

Riigis võttis tuure üles kaks kampaaniat. Parteid valmistusid sügisel toimuvaiks presidendivalimisteks ja järgmise aasta märtsis tulevaiks Riigikogu valimisteks. Kogu aur kulus president Arnold Rüütli mustamiseks ja kandidaat Toomas-Henrik Ilvese ülistamiseks.

Kevadel tegi kaitsepolitsei valitsusele salajase ettekande olukorra kohta riigis ja hoiatas muu hulgas ka venelaste väljaastumiste eest. Seda hoiatust eriti tõsiselt ei võetud.

Pärast jaanipäeva tegi ajaloolise avalduse peaminister Ansip, naeruvääristades neid, kes kahtlustasid Pronkssõduri ootamatut eemaldamist. „Ma ei kujuta ette seda, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraanakonksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita,“ ironiseeris peaminister. Siis vaene mees veel ei teadnud, et saatusel on tema jaoks valmis vingerpuss ja just niimoodi, kraanakonksu otsas ja ööpimeduse varjus, see sõdur, valitsusjuhi enda käsul, ära viiaksegi.

Riigikogus kütsid kirgi sõjahaudade kaitse ja keelatud rajatise seadus. Mõlemad olid Reformierakonna sünnitatud ja Keskerakonna saadikute hulgas soosingut ei leidnud. Need kaks seadust loodi Tõnismäe seaduslikuks puhastamiseks rahvuslasi segavast mälestusmärgist.

Oravad olid teinud kindla otsuse pronkskuju Tõnismäelt ära viia ja sellega kõvasti rahvuslaste hääli koguda.

Eestile tuli uus president

2006. aasta septembris sai minimaalse häälteenamusega riigipeaks Ilves. Oravad rõõmustasid, sest Ilves ei saanud enam osaleda Riigikogu valimistel, – seega jäi peaministrile valijate hääli rohkem. Poliitiline kliima muutus riigis kohe. Kuigi Ilves nimetas end sotsiaaldemokraadiks, vähenes vasakpoolse maailmavaate mõju. Keskerakonna ja Rahvaliiduga arvestati üha vähem. Rahvaliidu liidri Villu Reiljani vastu algas poliitiline ajujaht ning tema parteid taheti lagundada.

22. septembril tähistatud nn Tallinna vabastamise aastapäev, mida väga kardeti, suuri rahutusi kaasa ei toonud.

Sotsiaaldemokraadid, nagu ikka, kõhklesid ja Pronksmehe kõrvaldamise kohta kindlat seisukohta ei võtnud. 2007. aasta veebruaris vabariigi aastapäeval peetud kõnes värske president oravaid ei toetanud ja kutsus üles sovettidest üle olema ning mitte asuma võitlusse kujude vastu. „Me ei käitu ega räägi nagu sovetid,“ teatas ta, jättes mulje, et kuju teisaldamist ei tulegi. Kuid Eesti sotside seisukohad muutuvad ajaloos kiiremini kui Baltikumi heitlik ilm.

2007. aasta 4. märtsil toimusid Riigikogu valimised. Ansip kogus enneolematult suure häältesaagi – 22 540. Selge, et nende hulgas oli suur hulk rahvuslaste hääli, ja Ansip otsustaski otsekohe ellu viia ka oma valimislubaduse: Pronkssõdur tuleb Tõnismäelt minema viia.

Pronkssõduri mahavõtmise ja kalmistule viimise pidi korraldama Kaitseministeeriumi juurde moodustatud sõjahaudade komisjon. Algul juhtis seda oravate kaitseminister Jürgen Ligi. Pärast valimisi sai uue koalitsiooni kaitseministriks IRL-i astunud Jaak Aaviksoo. Ka end seni apoliitiliseks nimetanud Jüri Pihl kirjutas avalduse sotside parteisse astumiseks ja sai endale siseministri koha. Nende kahe ülesandeks kujuneski oravate Tõnismäe-plaani elluviimine.

Ühe esimese otsusena võttis sõjahaudade komisjon vastu otsuse Nõukogude sõdurite säilmed Tõnismäelt ümber matta. Aaviksool, kes silmanähtavalt kartis surnute rahu häirimist ainuüksi enda kanda võtta, õnnestus seadusesätteid aluseks tuues laiendada vastutus kogu uuele valitsusele, kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning sotsiaaldemokraadid.

2007. aasta 19. aprilli õhtul tulid kokku kõik ministrid. Kaitseminister esitas valitsusele Pronkssõduri eemaldamise operatsiooni kava. See on salajane dokument ja meediasse läbi ei imbunud. Aaviksoo plaani kohaselt tuli Pronkssõdur maha võtta ööl vastu 27. aprilli. Mahavõtmispäevaks valiti reede, sest nädalavahetusel on linnas rahulikum ja pühapäevaks saaks pronkskuju Kaitseväekalmistul uuesti püsti pandud.

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |