Poliitikud või eksperdid?

Võiks muidugi vastu väita, et kui inimesel on olemas diplom ükskõik missugusel erialal, siis on tal lihtsam langetada otsuseid oma professiooni naaberaladel. Nii langetab metsamajandusharidusega keskkonnaminister pädevaid otsuseid õhusaaste valdkonnas või kirjandusteadlasest professor võib mingil määral vallata psühhoanalüüsi, kui ta on seda eraldi ja lisaks õppinud.

Rahandusminister Ivari Padar on hariduselt ajaloolane ning täna langetatavad otsused tuletab ta ajalooalasest kompetentsist. Muidugi võib tal kahe silma vahele jääda paljugi spetsiifilist, kuid oma diplomiga on ta mõõtmatult üle mõnest keskharidusega ministrist, näiteks Kaido Kamast. Kui Padar oleks minu poolest kas või värsisüsteemide spetsialist, ei tuleks mõistlik inimene talle seda ette heitma, sest spetsialistid ükskõik mis alal on alati hinnatud. Austan mõnda tublit kingseppa või rätsepat sada korda enam kui ametnikku, kes kogu elu kirjutab oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”.

Sirbi-Tarandil keskharidus

Nii enne vabariigi taassündi kui ka nüüd on meie keskkoolid välja lasknud inimesi, kes teavad igast asjast midagi. ?petajad eeldavad, et inimene jätkab oma haridusteed spetsialiseerumise läbi. Kuid leidub ka juhtumeid, mil olulistesse ametitesse on saadud ilma ülikoolis spetsialiseerumata.

Nii kirjutab Postimees oma 19. novembri 2005. a. numbris Sirbi praeguse peatoimetaja Kaarel Tarandi valimisest: “Kui konkursikuulutuse koostaja poleks “kõrgharidust tõendava dokumendi” asemel tingimustesse kogemata kirjutanud “haridust tõendav dokument”, oleks Tarand kimpu jäänud. Dokument, mille Tarand esitas, tõendas küll haridust, kuid üksnes keskharidust.”

Sirp on kultuurileht. Kas kultuur ei eelda spetsialiseerumist? Kas praeguse keerulise kultuurimaailma mõistmiseks ei lähe siiski vaja midagi enamat kui nõukogudeaegne klassitunnistus ühes “käitumise ja hoolsuse” hinnetega? Soovijatele väljastavad mingeid diplomeid ju ka lasteaiad; kas lasteaiadiplom on Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate ettevõtete juhtimiseks piisav?

Presidendi kentsakas lähikond

Veel kentsakam olukord valitseb presidendi kantseleis. Lööme lahti veebilehekülje pealkirjaga “Vabariigi Presidendi kantselei koostis”. Seal on kirjas kantselei ametnikud ühes nende deklareeritud  haridustasemega. Loeme: “Kantselei direktor Rainer Saks – keskharidus.” See inimene juhib asutust, milles töötavad tegelased, kellel on näiteks kandidaadikraad matemaatikas või kes on õigusteaduse magister jne. Teiste hulgas leidub ka “presidendi koosseisuväline nõunik Kaarel Tarand – keskharidus”.

Meil on Eestis kaks klassikalist ülikooli – enam kui parajalt miljonilise rahva jaoks. Kas direktor Saksale ja nõunik Tarandile siis tõepoolest kumbki ei sobinud, et nad just keskkooli eelistasid? Või kuidas korraldab keskharidusega kantseleidirektor psühholoogiamagistrist presidendi tööd?

Rüütlit ründasid Rüütlist rumalamad

Ajakirjanduse valimisteaegne klaperjaht president Rüütlile tähendas väikerahva jaoks ohtlikku sümptomit: haridustaustata lapsajakirjanike rünnakut doktorikraadiga presidendile.

Rüütel ümbritses ennast õpetatud inimestega. Tema kantseleiülemalgi oli kõrgkool ammu selja taga. 2006. aasta sügis oli täiesti võrreldav 1917. aasta sügisega: matsid tagusid “neetud intelligendinärudel” prillid sisse. Mis te siin tulete jahuma oma teadustega!

Muidugi võib tuua igasuguseid ilusaid näiteid ajaloost ja autodidaktidest. Tuglas ei olnud ülikooliõhku nuusutanudki ja Bill Gates langes välja Harvardist. Kuid Bill Gates muutis maailma ja Friedebert Tuglas oli kirjanik. Kirjanikuks ei õpita kusagil. Loomine on sügavama tähendusega akt kui õpitud professioon.

Pöörakem pilgud tsiviliseeritud Euroopasse. Kui palju presidendikantselei ülikoolihariduseta juhte me sealt leiame? Või samaväärseid presidendi nõunikke? Õige, mitte ühtegi!

Kas tõesti tahame, et kui Euroopa rahvaste delegatsioonid kokku tulevad, siis on kõigi teiste rahvaste esindajad vaheajal elavas akadeemilises keskustelus, kõneldes muu hulgas oma dissertatsioonide nüanssidest, aga eestlased on häbiga vait? Et neid ei ole Eesti delegatsiooni valitud mitte omandatud eriala alusel, vaid selle järgi, et nad on kellegi sõbrad, tuttavad, korporatsiooni- või seltsikaaslased?

Igavene “kõrgharidus omandamisel”

Kui meie rahvas ei õpi väärtustama ülikoole ja akadeemilist elu, siis lähevad meie asjad järjest raskemaks. Kasutame ministeeriumiametnike nime taga tiitlit “kõrgharidus omandamisel”. Kuid tegelikult on see äärmiselt imelik – harilikult omandatakse ikka kõigepealt soovitud eriala ja alles siis minnakse vastavale tööle. Kas viiksime oma kingad parandada kingsepale, kelle töölaual leidub silt “Siin töötab kingsepp. Kingsepaharidus omandamisel”?

Võrrelgem Kaitseministeeriumi ja Tallinna linnavalitsuse juhtkondade töötajate hariduslikku tausta 22. jaanuari 2008. a. seisuga (kodulehekülgedel avalikult kättesaadavate andmete põhjal). Kaitseministeeriumi 18-liikmelises juhtkonnas on kaks keskharidusega, kusjuures üks neist on oma nime juurde märkinud kurikuulsa “kõrgharidus lõpetamisel”. 7-liikmelises Tallinna linnavalitsuses aga ei ole ühtegi kõrghariduseta inimest; 31-liikmelisest linnakantseleist leiame neid kokku kolm. Siin on küll väike protsendivahe.

Selles valguses muutub ka arusaadavaks lause “majanduslikult elab riik Tallinna linna arvel”. Miks? Tallinn kasutab lihtsalt enam eksperte!

AARNE RUBEN, kolumnist

[fototekstid]

DIAGNOOS: Ivar Raig sõnastas ühe põhjuse, miks riigi majandus on nagu on: meie poliitilise tüüri juures puuduvad majandusharidusega inimesed

 SÕNA JA TEGU: Eksminister Raivo Vare sõna aktsepteeritakse ja mõnigi poliitiline ringkond pakuks talle kohta valitsuses.

 TEOORIA: Majandusteoreetik Erik Terk on alati rääkinud õiget juttu, kuid praktika paraku erineb tema räägitust vägagi

 UNISTUS: Kui unistada, et Indrek Neivelt saaks peaministriks, kas siis tuleks õnn Eesti õuele?

Jaga |