Venemaa portree: vaade seestpoolt

Fjodorov lükkas resoluutselt tagasi kahtlused tema keskuse (see on riigiettevõte) uurimistulemuste objektiivsuses. Peadirektori sõnul on valik 1600 inimesest, kes jagunevad sooliste, hariduslike jm tunnuste alusel vastavalt Venemaa elanikkonna struktuurile, piisavalt usaldusväärne ja võimaldab saada adekvaatse pildi ühiskondlikust arvamusest.

Tulemuste võltsimine tähendaks automaatselt sotsioloogiafirma surma - ollakse ju sunnitud tegutsema konkurentsis, ning usalduse kaotus tulemuste drastilise vahe tõttu teiste firmadega võrreldes toob kaasa tellimustest ilmajäämise, kinnitas Fjodorov. Ka presidendi administratsioon, kes Fjodorovi sõnul on 40% uuringute tellijaks, tahab teada tõtt, et reageerida olukorrale adekvaatselt, sest uuringutulemused on ikkagi mõeldud esmajärjekorras n-ö sisetarbimiseks, mitte propagandaks.

Keskus eksisteerib juba 25 aastat, konkureerides edukalt kahe teise Venemaa poliitilise sotsioloogia suurfirmaga - Levada Keskuse ja Avaliku Arvamuse Fondiga.

Kuna kohtumise teemaks Eestis oli märgitud „Venemaa portree läbi miljonite arvamuse prisma", siis külalisele küsimusi esitades juhindusin lugeja võimalikust soovist saada ettekujutus nüüdisaegsest Venemaast. Mitte Eesti-Vene poliitilistest suhetest ja Eestis võimul olevate poliitiliste jõudude huvidest (mida küllaga näeme meie ajakirjanduses), vaid Venemaast seestpoolt vaadatuna.

Kuivõrd tõsised on Venemaal opositsiooni väljavaated?

Nn süsteemne opositsioon omab parlamendis 48% mandaate, eelmises koosseisus oli 36%. Järgmiste valimiste tulemusel Jedinaja Rossija'l (Ühtne Venemaa) absoluutset enamust Riigiduumas juba poleks. Kuid kõik opositsioonilised parteid on üles ehitatud n-ö suure juhi põhimõttel. Need inimesed on roolis aastakümneid, ning nendest hakkab juba villand saama, sest suure juhi eesmärgiks pole mitte erakonna programmi teostamine, vaid oma positsiooni säilitamine. Seetõttu pole nad ohtlikud. Näiteks mitmed kompartei pooldajad presidendivalimistel hääletasid Putini, aga mitte Zjuganovi poolt.

Süsteemivälisel opositsioonil on tõsiseid kvaliteediprobleeme. Viimati võis 1990-ndate keskpaiku näha tänavatel kümneid tuhandeid ja sadu tuhandeid inimesi, nagu oli Moskvas 2011. aasta lõpus. Kuid pärast presidendivalimisi hakkas see hulk kiiresti kahanema. Esiteks, opositsiooniline publik on väga erinev - natsidest liberaalideni. Teiseks, neil ei ole ju mingit programmi. Pole ju võimalik lugeda programmiks loosungit „Venemaa ilma Putinita!".

Ka presidendivalimiste tulemused mõjusid külma dušina. Riigiduuma valimistel heideti ette valimistulemuste võltsimist. Presidendivalimistel kontrollis opositsioon häältelugemist hoolikalt. Nende andmed küll erinevad ametlikest: ametlikult hääletas Putini poolt üle 60% valijatest, opositsiooni arvates 56%. Kuid see ei muuda asja - ikkagi üle poole valijatest andsid hääle Putinile ning tema võimu legitiimsuses kahelda ei saa. Teised kandidaadid jäid kaugele maha.

Meil võeti vastu seadus, mis lihtsustas erakondade registreerimise. See oli võimu poolt tark käik. Opositsioon ei suutnud ühineda. Loodeti saada üks tugev tõeliselt opositsiooniline partei, kes oleks võimeline Ühtsele Venemaale vastu seisma, kuid saadi viis erinevat erakonda. Enamik opositsiooniliselt meelestatud inimesi nendesse ei astunud.

Millest siis on tingitud Jedinaja Rossija reitingu langus ja ka usalduse kahanemine Putini vastu?

Kahaneb küll, aga ikkagi on usaldusreitingutes esikohal Putin, teisel Medvedev, kolmandal hiljuti kaitseministriks nimetatud Šoigu. Riigiduuma usaldus on langenud alla 30%, valitsuse oma on 45-48% ning presidenti usaldab 65-66%.

Riigis on saavutatud stabiilsus, kuid siit alates hakkab kasvama uudsusenõudlus. Rahvas ootab muudatusi, mis parandaksid elujärge. Seljataga on ebamäärasus, kus sinu pank võis homme laostuda koos kõigi su hoiustega, või kuulutas mõni muu eluks vajalik asutus ennast pankrotis olevaks. Mängureeglid on saanud arusaadavamaks. Kuigi 80% venemaalasi arvab, et need reeglid on ebaõiglased.

Samas on kõigil kõrini revolutsioonilistest muudatustest ja enamus pooldab kindlalt evolutsiooni.

Kas võim saab muudatuste vajadusest aru?

Mulle tundub, et saab. Venemaa majanduslik ülesminek on ilmne. Ka möödunud aastal kasvas SKP meil 3%, inflatsioon kahanes 6%-ni, tööpuudus moodustas vaid 6%.

Kuid Venemaa potentsiaal on palju suurem. Takistuseks on halb ärikliima. Putin esines ambitsioonika eesmärgiga viia Venemaa maailma 20 enim ärinduse arengut soosiva riigi hulka - ta tegi seda hetkel, kui olime 120. kohal. Me olemegi juba 8 koha võrra tõusnud. Eesmärgini jõudmiseks on aga väga palju teha.

Võtame kas või energeetika: uue ettevõtte liitumiseks energiavõrguga tuleb täita lõpmatu hulk pabereid ja tõestada vastavust kehtivatele tingimustele, aga see nõuab aega, inimjõudu ja rahakulu.

Või et toll, mis on praegu peamiselt riigitulude täiendamise vahend, peab saama ettevõtluse arendamisele suunatud asutuseks. Ettevõtjad kaebavad, et keemiatööstust on võimatu arendada, sest toll ei lase sisse tuua ostetud reaktiive. Ka muude innovaatiliste harudega on sama jama.

On veel üks äärmiselt tähtis tingimus majanduse kiireks arenguks - sõltumatu kohus ja eraomandi puutumatus. Ilma selleta välisinvesteeringud meile ei tule ja ka meie rahaässad eelistavad investeerida Saksamaa või Inglismaa majandusse. Pole uusi kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti ning geniaalsed ajud ja kuldsed käed pagevad riigist. Nende probleemide lahendamise kava pole veel olemas.

Lõpuks „ei saa vaiki olla" nn Dima Jakovlevi seadusega seoses. See leidis maailmas väga suurt hukkamõistu. Kas tõesti oli vaja USA-s tehtud „Magnitski seadusele" sedamoodi vastata?

Vastus pidi tulema. Ning sellega ei saanud liialdada, et mitte kutsuda USA-s esile liiga teravat reaktsiooni. Majanduslikud huvid on jänkide jaoks esikohal. Võiks ju kanakoibade impordi Venemaale jälle ära keelata. Kuid see teravdaks kahe riigi vahelisi suhteid, mis võiks viia otsese vastasseisuni.

Ameeriklaste enamuse jaoks on Venemaal vanemateta jäänud laste saatus väga kauge ja neid vähe puudutav. Siseriiklikult oli see signaaliks, et me suhtume nendesse lastesse humaanselt, ei lase neid Ameerikas tappa, hoolitseme ise omamaiste laste eest.

Küsitlus näitaski, et inimesed said sellest just niimoodi aru ja pooldavad seda kui laste kaitsmist. Kuivõrd adekvaatne on selline vastus „Magnitski seadusele" - on omaette küsimus, kuid lausa lolluseks, nagu seda mõned nimetavad, niisugust sammu pidada ei saa.

Küsimusi esitas LEIVI ŠER

Jaga |