95. aastapäeva järelmõtteid: Kas Eestist jääb mälestus?

Meie identiteet on 20 aastaga saanud ränga hoobi. Rahvaks ehk võime end pidada, mitte aga rahvuseks. Kas rahvakski? Kuidas määratleda maast lahti rebitud juurtega, välisabist elatuvat ning end välisriikide tööjõuturul müüvat rahvast? Igatahes need pole enam nood eestlased, keda seni oleme tundnud ja mütologiseerinud. Vist küll kõik rahvad, kui nad pole just enesehävitajad, vajavad iseteadvuse tõstmiseks müüte. Nõnda oleme meiegi oma ajaloo olulisemad etapid, sealhulgas muistsete eestlaste stiihilise vastupanu sissetungijatele, nn. rahvusliku ärkamise, esimese vabariigi sünni ja surma mütologiseerinud. Oleme rahul oma piskust tehtud eeposega ja uhkeldame planeedi ühe vägevama laulurahvana.

Eestlastest, sellest lapsrahvast, on raske aru saada: pahandame, kui meie õpikukirjutajad (ja Läti Henrik) ei ole maininud sõnapaari "muistne vabadusvõitlus". Ega hakka suuremat vastu, kui inimvihkajalik ideoloogia ja seda rakendav valitsus hävitab üht väikerahvast, meid, eestlasi. (Seda kirjutades riskin Y.Toome moodi kivirahe alla sattuda.)

Õigupoolest on asi veelgi minoorsem. Nagu N.Liidust panime, me E.Liidust kakukesena plehku ei pane. Selle kokkuvarisemisest mõne aja pärast tuleb meie jaoks veelgi suurem katastroof. Meie valikud? Ega neid palju olegi: jätkata valitsejate valitud kursil ja hüüda neile: Ave, Caesar, morituri te salutant! [„Ole tervitatud, Caesar, surmaminejad tervitavad sind!" - Rooma riigi gladiaatorite tervitushüüd keisrile.- Toim.] Lohutuski on meil olemas: eesti rahvas valitud teekonnal tõenäoliselt kaob, aga inimene ju jääb. Eestlane kosmopolitiseerub, kuskil või kellegi sees. Jääb mälestuski töökast, ausast, ilusast rahvast. Aga kes ja kas mäletab?

ANTS METSLA Vändramaalt

Jaga |