Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      27. aprill 2005


Vaenlane on kirbul
Vajutasin päästikule! Ühtäkki purskusid higipisarad otsaesiselt, veeresid üle näo. Kogu keha oli märg. Pauku ei tulnud, ei saanudki tulla. Päästik liikus abitult edasi-tagasi .
Seisin puu najal, karabiin nagu malakas käes. Abitu hirmusööst. Surusin higise põse vastu männi krobelist koort. Alles olin ma tahtnud hõigata, alles tahtsin ühte neist kuuliga läbi puurida. Nüüd olen relvitu, ma ei tohi ennast liigutadagi. Võibolla tuleb siinsamas lähedal veel keegi neist üle tee.
Need kolm, keda olin näinud, olid juba pimedusse sukeldunud. Kuukiired neid enam ei valgustanud. Kuhu nad õieti minna tahavad? Vaevalt paarkümmend meetrit edasi on Remte järve sopistuse pillirooline kallas. Või on see hoopis soostunud ojalamm? Võibolla need luurajad lähevad piki kaldaserva läbi seersant Kääbi rühma positsioonide? Võibolla nad tunnevad teed üle soostunud järvekaela? Kääbi poisid magavad küll erksat sõduriund, aga vaevalt nad kuulevad, mis allatuult küljes sünnib.
Tüki aja pärast kogusin ennast. Tundsin, kuidas märg ihu tõmbus kasuka all vastikult külmaks. Ma pidin minema, võibolla on minust siiski mingit kasu. Sõduri kohusetunne surus end peale. Aga mööda vana metsateed ei tihanud enam minna. Võibolla on sinna jäetud veel keegi julgestuseks, võibolla kavatsetakse sama teed tagasi tulla?
Läksin suurt ringi tehes seersant Kääbi juurde välja. See, mis ma rääkisin Kääbile, oli pool tõde. Oma varjendisse tagasi jõudes ei rääkinud ma sedagi.
Kuidas ma võinuksingi rääkida, et olen kaks nädalat kaasas kandnud karabiini, millel on püssivedru katki.
Hommikul – see oligi vist see hommik, kui seersant Kääp meie varjendi kõrval habet ajas –, läksin varjendi taha ja urgitsesin välja päästikuvedru. See oli kaheks roostetanud rauakänkar, pärit Vene-Türgi sõja ajast.

Kolmanda mumpsiga võidul
Oli 1. aprill, aga naljatuju polnud kellelgi. Sammusime paksus poris. Kui suurele teele välja saime, olime püsti hädas. Kunagise ilusa kruusatee oli rindetransport muutnud mustjalt läikivaks porijõeks, mis kõike endasse tahtis imeda. Siin-seal rattarummuni sissevajunud ja mahajäetud voorivankrid. Ka maantee-äärsed madalad põlluservad olid porile tallatud ega kandnud jalameest.
Kaugemal oli puutumatut pinda, mida mööda paralleelselt maanteega võinuks läbi loikude edasi ukerdada, aga venekeelsed sildid hirmutasid: „Miinid!"
Roodud olid hakanud tagalasse liikuma eri aegadel. Ees minejaid silm enam ei seletanudki. Ajuti moodustus meil midagi rivitaolist, rood venis haneritta. Küllap vist miinide kartusel.
Meid oli jäänud paarkümmend meest. Seersant Kääp pärast kinnitas, et meid olnud koos kõigi kokkadega täpselt veerandsada. See meie rood nüüd oligi. Sadakond meest oli kahe nädalaga sõja hakklihamasinasse kinni jäänud.
Üle pika aja kostis kõvemat jutuhäält. Mis neist vene meestest küll saab, kes meie polgu lõigu üle võtsid? See oli üpris kitkutud väeosa. Kokku pidi neid olema 61 meest. Kes seda nii täpselt teadis ja luges.
Mäletan, et meie varjendi juurde toodi sel esimese aprilli hommikul tikitud kirjadega raskest punasest siidist lahingulipp. Koos lipuga tuli nagu taevast alla läikivates säärikutes bajaanimees, pill väljavenitatult üle rinna, silm rõõmsalt säramas. Tükk aega venitati meie tagasitõmbumisega, sest polnud ju kellelegi positsioone üle anda.
Kui aga kinnitati, et kõik on kohal ja rohkem neid ei tulegi, siis hakkasime kiiresti astuma. Bajaanimehe juurde jäi pool tosinat meest kükitama. Seersant Kääp kinnitas, et sinna, Remte maantee äärsesse metsa, kus tema oli nädal aega püherdanud, ilmus ainult üks vene seersant ringi vaatama. „Jumala eest, rinne jäi lausa lahti. Need purjus poisid bajaanimehe ümber jäävad veel sakslaste kätte."
Jäime teise ešeloni, kümmekond kilomeetrit eesliini taha. Magasime ümber suure lõkke laotatud kuuseokstel, ehitasime muldonne. Olime kuidagi vaiksemaks jäänud, taltunud, kõik isepäisused ja enda poole kiskumised olid unustatud. Kahest nädalast oli aidanud, et lihvida meid igast kandist ühetaolisteks.
Ja ometi polnud see imetlusväärne üksmeel ja üksteisemõistmine vist mingi taeva õnnistus. Ülemused olid hakanud meid pelgama. Keegi ei tihanud tõsta häält, meist hoiti eemale.
Kui mõne nädala pärast õppusi alustati, siis kujunesid need enamasti päikese käes lesimiseks. Uued rühmakomandörid, kes olid mingi tagavaraüksuse ohvitseride reservist tulnud, käitusid meiega ettevaatlikult nagu haigetega. Küllap niisama ebalev ja ettevaatlik on metsloomade hulka sattunud püssita jahimees.
Äsja sõjakoolist tulnud noor poiss määrati meie rühma komandöriks. Värske nooremleitnant arvas, et võibolla Saksa sõjatehnikat käsitsedes võib ta meie silmis tähelepanu teenida. Seisime ühe Saksa soomusmasina vraki juures. Samas lähedal oli riit tankirusikaid.
„Võtke ringi, ma näitan teile, kuidas selle riistaga lastakse."
Ei saanud ta pikemalt seletadagi, kui meestel oli selge, et komandör asja ei tunne.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)