Mis on ristipuu?

Marju Torp-Kõivupuu,      25. mai 2005


Ristipuu (ka ristikuusk, ristimänd, ristipettäi, ristikuus´) all mõistetakse (rist)tee ääres või ristimetsas kasvavat suuremat puud, mille tüvesse matuselised (tavaliselt lähimad meessoost sugulased, ristipojad) teel matusepaika risti lõikavad. Mõnel pool (nt Hargla, Rõuge, Kambja ja Põlva kihelkonnas) pakutakse sealjuures matuselistele rituaalne pits alkoholi ja võimaluse korral ka suupistet.
Ristipuude fenomenis on konserveerunud ürgvanad kosmopoliitsed arusaamad siirdhingest ja puust kui hinge asupaigast. Tõenäoliselt tulebki selle traditsiooni algupära otsida eelkristlikust animistlikust perioodist, kus surnute hauatagust elu kujutleti varasema elu jätkuna selles metsas, kuhu laibad jäeti või hilisemal ajal ka maeti. Metsa, kuhu maeti esivanemad, hakati pidama pühaks.
Pühad hiied on seega algselt olnud ilmselt matusepaigad ja uskumuse kohaselt elasid hiiepuudes lahkunute hinged edasi. Traditsioonilistes kultuurides usuti lahkunu hinge siirdumist looduslikku esemesse (puusse, kivisse, allikasse), mida peeti pühaks. Seeläbi said need loodusobjektid erilise jõu, neile omistati arstimisvõimet, nad võisid liikuda kohast kohta, neile toodi ohvriande.
Surnutekultuse muutudes tekkis kujutelm väljaspool surnukeha elavast hingest, kes mõningatel juhtudel võis olla pahatahtlik (eriliselt surnud inimese hing, nõia hing), ajapikku hakati kartma halba kõigilt surnutelt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)