Nädala juubilar KALLE KULBOK 60

 „Tollal, kaheksakümnendate aastate lõpus, oli ühiskond märksa aktiivsem ja igaüks tahtis ühiskondlikele protsessidele kaasa rääkida,“ kõneles Kulbok Mati Talvikule 2006. aastal telesaates „Projekt Ei::Kuningriiklased“. Ühe saate otsustas Talvik pühendada poliitikamaastikult eemale jäänud erakonnale. Ta valis selleks kõige atraktiivsema seltskonna – kuningriiklased.

 Poliitilist protestivaimu hakkas Kulbok väljendama juba koolipoisina. 2003. aastal räägib tänane juubilar usutluses ajalehele KesKus, et kümneaastaselt sai temast natuke-natsionalist.

„See oli siis, kui trammipiletid venekeelseks läksid. Kui aga 8. klassis käitumishinne alla võeti, kuna õppenõukogu ees kuulutasin „mis nad siis tulevad meie maale“, olin „vabadusvõitleja“ valmis.“

 Enda sõnul Kulbok omandas Nõo keskkoolis poliitilise väljanaermise peenikese kunsti ega kujunenud seetõttu vangilaagri-kandidaadiks. 1980-ndate algul võttis KGB töötaja Kulbokil maiparaadil ära õhupalli, millel ilutses kiri „Solidaarsus“ – see viis mõtted toonasele Poola rahvaliikumisele Solidarnost.

Tartu Ülikoolis õppis Kalle Kulbok matemaatikat. Elukutseline poliitik sai temast 1992. aastal, kui valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased võttis toonastel Riigikogu valimistel parlamendis kaheksa kohta. Fraktsiooni juhiks sai maamarssal Kalle Kulbok. Olgu lisatud, et Sõltumatud Kuningriiklased koosnes kahest osast: erakonnast Eesti Rojalistlik Partei ja survegrupist Rojalistlik Ühendus „Vaba Toome“, mis parodeeris Indrek Toome eestvedamisel tegutsenud ühendust „Vaba Eesti“.

 Kulbok kuulus Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja ühendusse Kungla Rahvas, mille liikmeteks olid „Kungla“ hotellis majutusteenust saanud Riigikogu liikmed, kes ühiselt olmemuresid lahendasid.

Vapiloosungiks kuulutasid kuningriiklased Eestis kuningriigi kehtestamise. Arutati sedagi, missuguse välisriigi dünastia kaudu võiks Eestisse kuninga saada. Reaalses elus osalesid nad igapäevases Eesti Vabariigi taastamises. Järgiti konstruktiivse neutraliteedi põhimõtet: liitumata Riigikogu huvigruppidega, toetati Eesti rahvusriiklust edendavaid samme olenemata sellest, kas need lähtusid valitsevast koalitsioonist või opositsioonist.

 Rahva mällu on kuningriiklased ja eriti Kulbok jäänud mitme ekstravagantse ettevõtmisega. Riigikogu esimehe Ülo Nugise juhtimisstiili pilamiseks tõi Kulbok parlamendisaali nugise topise. Saate „Projekt Ei::Kuningriiklased“ põhjal oli topise saamisel abiks toonane Loodusmuuseumi direktor Peeter Ernits, kes ka ise kuningriiklane oli.

Kui 1992. aastal valitud Riigikogu koosseisu ajal kavatseti töönädalat esmaspäeval alustada ristiusupalvusega, tuli Kalle Kulbok istungite saali massiivse nõiatrummiga ja luges ette maausuliste palve haldjatele. Haldjatelt paluti Riigikogule mõistust.

Aktsioon jäi ühekordseks, kuid õige kohe hääbus ka traditsioon koguneda kristlikuks palveks.

Skeptiline suhtumine ristiusu sümboolika ja rituaalide kasutamisse tänases Eestis tundub olevat Kulbokil mitte ühekordne protest, vaid osa tema tõekspidamistest. 2008. aastal pöördus Kulbok avalikkuse poole üleskutsega, milles kritiseeris ristikujulise Vabadussamba rajamist. Pöördumises annab ta hinnangu muistsele vabadusvõitlusele: „Ent 1208.–1227. aasta sündmusi võib vaadelda ka meie muistsete esiisade heroilise vabadussõjana ristitoojate vastu. Kuigi see sõda ei lõppenud võidukalt ja tõi kaasa pea 700-aastase orjaöö, väärib muistne vabadusvõitlus siiski meenutamist ja tähistamist,“ toonitas esikuningriiklane.

21. sajandi algul sai Kalle Kulbokist euroskeptik. 19. septembril 2003 esitas ta Riigikohtule taotluse kuulutada Euroopa Liiduga ühinemise kohta korraldatud rahvahääletus õigustühiseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Kulboki kaebuse läbi vaatamata, sest sellise taotluse esitamiseks oli õigus üksnes presidendil.

 Üle kümne aasta tagasi antud intervjuus ajalehele KesKus ütles Kulbok, et teda on juba 8 aastat häirinud, et Euroliitu minnakse teadmata, milleks see on muutumas. „Euroopas reisimise nimel on ametnikud pantinud Varrakule Kalevi Tarkuseraamatu, kus tähendussõnad priiuse kohta sees.“

Oma kunagist kolleegi aastate 1992–1995 Riigikogust meenutas ajakirjanik, poliitik ja humorist Kirill Teiter. „Maamarssal Kulbok oli sähvatav geenius. Vahetevahel tuli talle peale satori ehk valgustushetk, kus ta nägi ümberringi toimuvat kogu selle täiuses, mitte nii nagu teised inimesed. Kuningriiklaste tõus Toompeale oli midagi, mis mõistusest üle käis. Kulbok tabas, et võidu jaoks pole tarvis sentigi raha. Tarvis oli vaid omamoodi käituvat seltskonda,“ jutustab Teiter täna.

 Teiter jätkab: „Riigikogu aja tavatud ettevõtmised olid puhas satiir. Kuid see ei olnud kuri, vaid sõbralikult tögav. See oli hullem kui sõim. Siin oli esimene sõna Kulbokil. Lõpliku otsuse langetasid ikka teistest poole vanem Vambola Põder, tema surma järel järgmine vanake Priit Aimla. Mina ja teised olime veel tatikad.“

 „Kulbok ei tabanud hästi ära, et rahvas ootab meilt surmtõsist tõe ja õiguse raiumist. Inimesi ajasid närvi tolategemise eest makstavad prisked palgad. Tõsine töö nii saalis, komisjonides kui ka aknalaual ei paistnud kuskilt välja,“ arutleb Teiter, kelle arvates on Kulboki huumorimeel väga isemoodi. „See ei jõua kohe pärale. Inglise huumor ruudus.“

„Ühel lõunavaheajal trehvasin vanalinnas Ralf Parve-nooremat, kes teatas, et Kulbok tahab mind näha. Istusime Raekoja platsil laua taha ja ma kirjutasin avalduse valmis. Veenda polnud mind tarvis, sest mõte niimoodi Toompeale minna oli häbitult võrratu,“ muheleb Teiter, meenutades esimest olulisemat kokkusaamist Kulbokiga.

 Praegu Kalle Kulbok ja Kirill Teiter üldjuhul ei kohtu. „Me oleme liiga erinevad, et läbi käia. Pealegi ei võta Kulbok konjakit (ajakirjanduse andmetel on ta karsklane), et saaks laua taga ilmaasju arutada. Sellegipoolest soovin talle „sünna“ puhul jaksu, tervist ja uusi mõtteid!“

Poliitiliselt originaalne ja julge Kalle Kulbok on jätnud endast ereda jälje Eesti poliitilise spektri lähiminevikku. Ehk kuuleb avalikkus temast tulevikuski – kindlasti vajab meie surmtõsine poliitika head huumorit.

JAAN LUKAS

Jaga |