Tshetsheenia hunt Dzhohhar, 15. osa

Valter Toots,      08. august 2007


Eetilise edasimineku euroopalik valik näiteks Prantsusmaal, kus rikkurite arvukust peetakse rahvuslikuks häbiplekiks, on omamoodi tuleviku teeviit. Kunas aga meie maal neid teemärke märgatakse? Prantsusmaa on ju ikkagi silmapiiri taga. Rootsi-Soome astmeline tulumaks ei ole meile siiani mitte mingi teeviit. Jääme ikka oravatest rebasteks ja seame oma eesmärgiks mitte pähklite püüdliku kogumise, vaid kanavarguse...
Jälle on läbi löönud see ühiskondlik hingevalu ja seepärast ruttan lühivormis fikseerima, et oma tshetsheenlasest ajakaaslase viimast heategu ja teistkordset viibimist Jaama tänava hospidalis. Seekord oli tegemist ägeda allergiajuhusega. Ei hakka seekordset häda pikemalt selgitama. Ütlen vaid nii palju, et auraudteelase nimetuse alusel olin arvel Tartu raudteelaste polikliinikus. Oli selline tervishoiualane asutus meie linnas. Naisdoktor, kes mind vastu võttis, oli ärevil ja tahtis mind otsemaid haiglasse saata. Intoksikatsioon oli nii ulatuslik, et minust oli saanud paksenenud kõrvadega pilusilmne hiinlane, kuum kihk veres. Ja jällegi see küsimus: Aga millisesse? ... Maarjamõisa kiirabisse ei olnud erilist usku. Seal oli peameheks üks minule suunatud rahvuslik suurtükk... Ega siis ometi Võndu või Elvasse! Ja häda ei andnud häbeneda. Olen öelnud, et olen õnnelik inimene. Olin seda ka seekord. Nagu oleks vanajumal ise juhatanud selleks ajaks, kui mind tänu Dudajevile hästi tuttavaks saanud hospidali toodi, oli seal, otse vastuvõtusaalis, meie ülikooli teadusliku doktorikraadiga allergiaspetsialist.
Kiiresti pandi üles tilgutid ja minu olukord hakkas tasapisi paranema. Olin seekord juba külmal sügisel hospidalis suhteliselt lühikest aega, mäletatavasti nädalajagu. Üsna kehvasti oleks võinud lõppeda see allergiamürgitus, kui poleks olnud toetavaid tublisid sõpru. Lõppkokkuvõttes olen mitmekordne tänuvõlglane, kelleks kahjuks jäängi. Siiski loodan, et suudan jõudumööda toetada tema kunstnikust ja luuletajast abikaasat ja nooremat poega Tegit nende püüdluste realiseerimiseks. Needki mälestused teenivad ka seda eesmärki.
Ühest kindralist sõbra abistamisest ei tahaks aga kuidagi rääkimata jätta, ehkki see on oma olemuselt tunduvalt proosalisem. Võis olla, et see sheflustöö juhus leidis aset samal sügisel. Olin kui punane hüljatud ja töötu. Elasime ema väga kasinast pensionist. Talveks tarbeline ja puumure tuli lahendada "sisemistest ressurssidest", oma jõuvarudest ja võimalustest lähtudes. Hakkasid kehtima uue aja seadused. Riik pakkus suuresõnaliselt igale mehele õnge. Kõigile need õnged ei meeldinud. Mõned võtsid ta küll vastu, kuid piltlikult öeldes, neil kas ei olnud vastavat tiiki või elementaarset oskust seda õnge käsitseda. Teised haarasid õnge asemel vabamüügile lastud või muidu hangitud automaadi või püstoli. Kolmandad müütasid rahva vara. Oli lai "isetegevuse" aeg, millele on raske lisada täiendsõna "majanduslik". Neil aastatel käisin Kärevere metsas talvepuid tegemas. Mitmel korral oli abi- meheks kasuisa õepoeg. Puud said lõigatud, kuid tekkis probleem kojutoomisega. Traktorid autod olid juba ilmapidi laiali. Kohtusime aegajalt oma mõttekaaslase ja endise lehe ühiskondliku toimetuse liikme Arnold Saiaga, kellel olid vabamad perekondlikud võimalused. Minul, kes ma olin ainukese allesjäänud lapsena seotud haige ema hooldamisega, sellised võimalused praktiliselt puudusid . Temaga vesteldes tuli esile minu mure. Saia oli see, kes maad kuulas ja tehnika muretses. Dzhohharil oli neil aegadel endal tegemisi nii Tartus kui Tshetsheenias. Aga ühel päeval saabus kodutanumasse võimas kolmeteljeline "Ural" ja õhtuks olid mu puud kodus. Just õhtuks, sest üle märja heinamaa tulles, ehkki püüdsime kraavipervele lähemale hoida, jäi raske masin "sisse". Tuli koorem ümber tõsta ja uuesti laadida. Tööd korraldas mulle nägupidi tuttav nooremohvitser. Nii või teisiti loen ka seda abi oma tshetsheeni seltsimehe teeneks.
Niisugune oli Dzhohhar Dudajev kui seltsimees ja inimene.
Kunagi nooruses kirjutasin ühe loo pealkirja all "Kingi naabrile naeratus". Selle loo lõpus olid sõnad: "Kõige pisem heategu on naeratus, sest tõeline headus on alati tegu." Täna täiendan iseenda sõnu – "Tõeline sõprus on alati tegu".
Olgu see minu Dzhohhar Dudajevile pühendatud tänujutu resümeeks.

LÕPP


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)