Rahvas loovutab võimu valimispäeval

ROBERT VILL,      21. august 2002


Demokraatlikus riigis peaks võim olema rahva käes. Kümme aastat tagasi fikseeriti see põhimõte must-valgel Eesti põhiseaduses. Vähem pühitsetutele korrutatakse seda kõikjal ja alati. Reaalses elus on aga olukord tihti hoopis teistsugune ja rahvas ei oska mitte kuidagi oma võimulolekut sõnades selgitada. Vahest ehk vaid valimiste päeval.
Valimiste vahelisel ajal võimaldab delegeeritud demokraatia parteilastel omakasupüüdlikult võimu nautida. Seda tänu rahva lühikesele mälule. Võimul püsimise ja võimule pääsemise nimel tehakse kõikvõimalikke vangerdusi, mille sisu mõistab vaid kitsas poliitikute tsunft.
Kes võis veel aasta tagasi ette näha, et eilsed poliitilised vastased Reformi- ja Keskerakond täna rõõmsalt ühe teki all võimuabielu mõnusid naudivad. Kui tagantjärele kevadtalve meenutada, siis mulle tundub, et Riigikogu poliitikutel oleks pärast Laari lahkumist olnud mõistlik aktsepteerida Eestimaa Rahvaliidu seisukohta - Eesti vajab uusi valimisi. Probleem seisnes selles, et Riigikogu enamik blokeeris Rahvaliidu ettepaneku muuta valimisseadust nii, et enim hääli saanud kandidaat osutuks valituks. Kehtima jäi seadus, mis ei võimalda rahval oma valikuid teha ning seepärast jäänuks parlamendi koosseis enam vähem samaks.
Parteide võimumonopol suureneb ja sarnaneb üha rohkem globaliseerunud raha võimuga. Võib aimata, et koguni viimase enda poolt ongi see erakondade võimumonopol ellu kutsutud. Võimu järjepidevuse tagab raha poolt kehtestatud valimisseadus, mis võimaldab kodanikel valida keda iganes, kuid valitsema pääseb ikka see, keda kõige vähem tahaks. Seepärast küsin, kas riigil ehk meil on mõtet korraldada valimisi, mis pole valimised?
Väidetakse, et erinevust rahva ja valitute vahel pole, enamik on ausad inimesed. Kaabakaid leidub proportsionaalselt mõlema poole hulgas. Tõepoolest on see praegu nii, kuid võimu teha oli ja on, et see nii ei oleks. Kodanike ausale enamusele tuleks tagada võimalus pätistunud poliitikuid karistada. Kuid ükski valitsus ei ole siiani valimisseadust selles suunas korrastanud. Kuidas teha nii, et andes valimispäeval valitud parteile võimu, säilitaks kodanik võimaluse seda võimu ka kontrollida. Ja kui vaja, siis ka korrale kutsuda?
Suurtes omavalitsustes puudub tihe inimlik kontakt valija ja valitava vahel. Suhe on isikustamata ja kriteeriumid, mille põhjal valija langetab oma otsuse, on sageli rohkem kui kummalised. Olin Pirital maakomisjoni esimees ning minu jutul käis oma probleemidega palju inimesi. Reeglina tutvustasid nad end minu valijana. Mingil hetkel avastasin oma üllatuseks, et nende hulk ületas mitmekordselt valimiste ajal fikseeritud ja minu poolt hääletanud inimeste arvu. Küsimusele, kas valimiste päeval tehti sohki või inimesed valetasid mulle - jään vastuse võlgu. Säärased piinlikud probleemid tekivad alati siis, kui suhe on anonüümne.
Eraomanik, kes palkab oma varale valitseja, sõlmib reeglina lepingu, kus on mõlema poole õigused ja kohustused kirjas. Korrektselt ettevalmistatud leping välistab kohtuvaidlused ning mõttetud aja- ja rahakulud. Omanik jälgib hoolega valitseja tööd ja vallandab viimase päevapealt, kui avastab, et lepingut ei täideta. Selle taustal on mõistusevastane rahva kui omaniku käitumine. Omanik ei otsi kunagi oma varale libavalimiste kaudu valitsejaid, vaid korraldab konkursi, uurib inimeste tausta jne. Millegipärast rahvas seda ei tee, vaid annab oma võimu ja vara ainult suure suuga lubadusi jagavatele tegelastele. Mäletatavasti hullutas Reformierakond viimastel valimistel inimesi, lubades võimule tulles 9000kroonist keskmist palka. Mis on sellest saanud, teab igaüks. Igati mõistlik oleks säärased lubadused lepingulises vormis fikseerida ja näha ette sanktsioonid. Lubajate vara konfiskeerimine või mingil muul moel blufivendade karistamine vaid korrastaks poliitilist maastikku.
Arvan, et rahval, kes loovutab valimispäeval oma võimu ja usaldab ühisvara uutele valitsejatele, peab olema õigus nõuda valitava ja valija vahel kirjaliku lepingu sõlmimist. See võimaldaks lepingu sätteid rikkunud saadiku tagasi kutsuda võib koguni omandile tekitatud kahjud süüdlaselt sisse nõuda. Kollektiivne vastutus, mis tähendab seda, et keegi ei vastuta, tuleks asendada personaalse vastutusega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)