Pean pöialt!

Aasta läinud ja

asemel ilutseb uus,

tehti pauku ja

tulesid lasti.

Uut oli ka rahvale

paljus muus, -

vastne valitsus

lipud lõi masti.

Proua president

pelgavat kirikut,

nagu kurikael

kartvat türmi, -

rahvas sedasi

eneselt küsinud:

kuidas president

laulab siis hümni?

Sääl Jumalalt

õnnistust palume

ja hoidmist, kui

vaja on varju,

kui viletsust

vahel ka talume, -

veel rahvas ei

NATO-ga harju.

Ole sa paavstiks

või president,

amet kohustab

valima vastust.

Juba targemail

kunagi tarkuseks, -

on vabadus adutud

paratamatus.

Teesid lubatust

võtavad kõhedaks,

tao või ustele

Lutheri moodi,

kuidas rohi saab

rohemast rohemaks,

lumi valgemaks,

kuidas see loodi.

Oleks söönud, et

sandid ja lastesuud,

et penskarid

ei kiruks penssi!

Kõik olema peaks

kui vastne luud,

vana saast vaja

pühkida rentsli.

Platsi puhtaks on

pühitud ennemgi,

on ennemgi

lubatud võite.

Kas teisiti nüüd

Rahva Memmelgi, -

puistaks kui

käisest kõike?

Vastsem valitsus

uutes registrites

juba lubanud

kui paradiisi.

Rahval hirm aga

uutest maksudest,

tootjatel sama

aktsiisist.

Läinud president

hämas ja härmatas,

väsis meist,

tegi Lätiga diili.

Näete, mis teha

võib armastus, -

Lätis odavnes

koguni viingi.

Ju teist tögati,

näpuga näidati,

iga arvaja

arvas ja ründas.

Eks nii vihastus

temas ka läideti, -

minnes Lätiga

tegi meil tünga.

Rõivast kandsime,

kuniks tagant poolt

paistma hakkasid

alukad siidist.

Oma ihu eest, näha,

on kantud hoolt, -

eralennud ja

kallimad sviidid.

Mis sellest, et

laste söömata suud

õhtul minema

pidid voodi.

Aeg oligi oravad

puistata puust,

raiskukärbatand

ubinaid moodi.

Rattal uuel kas

kannavad kodarad

rahvast viimaks

Parnassi poole?

Või ehk jälle kõik

osutub odavaks,

pelgalt loosungiks

meie loole?

Ja saab mis siis

hümni sõnadest,

mida andunult

püüame laulda,

kui president

väldib kirikut,

ju siis sõnu

ei jumalast laula.

Ega’s president pea

preestriks olema,

et austada

kirikus käijaid,

ega’s ka

laulupeol tuleval

pea president

olema lauljaks.

Kontserdil, teatris,

ei mõnel peol,

pea olema

kõik ju artistiks.

Rahvast austada

vaja on igal teol,

mitte pidada

ennast nartsissilt.

Ei saa olla, et

Eestimaa Emana,

oma rahvaga

ei istuks lauda.

Rahval tähtis,

kui ollakse temaga

uue sünnil või

minekul hauda.

Eestimaalaseks olla

ka muidugi hää,

Eestit mainides

võõraste moodi.

Kuid eestlaseks olla

veel uhkem ja hääm,

kui kunagi

eestlasteks loodi.

Kuke-aastake pea, -

horoskoopide buum.

Ahv räsis meid

üles ja alla.

Kukeaastal et oleks

ehk tuumakam tuum,

pean pöialt, ja

õnn sellel olla!

UBINAS, jaanuaris 2017

Jaga |