Tänase Valgevene poolt ja vastu

VLADIMIR VELMAN,      01. märts 2006


Ütlen kohe ära: ma pole teiste riikide asjadesse jõhkra sekkumise pooldaja. Olen veendunud, et Eesti viibimine Iraagis on poliitiline viga ja Riigikogus pole ma kordagi selle poolt hääletanud. Samas mõistan, et meil pole ka õigust kaasaegsetest väljakutsetest niisama kõrvale jääda.
Kui Riigikogus loodi (isamaaliitlase Andres Herkeli algatusel) parlamendirühm Valgevene demokraatlike muudatuste toetuseks, oli mulle päevselge, et Isamaaliidu juhtimisel saaks selle rühma ideoloogiaks vaid Valgevene opositsiooni toetamine. Ma ei pidanud aga poliitiliselt õigeks ainult ühe poole valikut praeguses Valgevene keerulises vastasseisus. Minuga nõustusid ka paljud Riigikogu Keskfraktsiooni liikmed, kes toetasid minu valimist toetusrühma etteotsa.
Praegu Valgevenes toimuvate protsesside sisuks on ühelt poolt see, et valdav enamik rahvast soovib elada stabiilselt arenevas riigis, kus pole tööpuudust, vaesust ja muud sellist, mis iseloomustab viimastel aastatel iseseisvunud riike. See, et enamik valgevenelasi toetab täna praegust presidenti Aleksandr Lukashenkat, on fakt.
Kuid fakt on ka see, et sellel Euroopa keskel asuval maal tallatakse jalge alla paljusid inimese põhiõigusi. Fakt on ka see, et seal kaovad inimesed, kelle roll avaliku arvamuse kujundamisel pole olnud sugugi kõige väiksem, ning see, et Valgevene jõuametkonnad on rohkearvulised ja kõikjaleulatuvad.
Kuidas suhtuda praegu Valgevenes toimuvasse? Arvan, et peame jõudma vahetu dialoogini reaalse Valgevenega. Peame kohtuma selle maa parlamendisaadikutega ning andma neile edasi oma mure. Kuid me ei peaks Valgevene rahvale üleolevalt kuulutama, kuidas nad elama peaks. Mulle kui Eesti parlamendisaadikule on alandav, kui Valgevene presidendikandidaati (poliitilist ametnikku!) võetakse Riigikogus vastu tipptasemel. Jutt peab käima võrdsetel alustel!
Veelgi enam, mulle on sümpaatne meie põhjanaabri Soome välispoliitiline kultuur. See riik on osanud paljude aastakümnete vältel olla iseseisev ka välispoliitilistes küsimustes ning pole laskunud „oranzhide lipsude" klounaadi, mida nii väga armastavad mõned meie endised välisministrid.
Seepärast ei toeta ma teistele riikidele etteheidete tegemise poliitikat. Mulle teeb nalja respublikaan Marko Mihkelsoni argumentatsioon, kui ta ütles Riigikogus Valgevene kohta tehtud avaldust üle andes, et „isegi USA Senat kavatseb analoogilise resolutsiooni vastu võtta". Mäletan veel neid aegu, kui viide NLKP Keskkomiteele oli ühtede või teiste otsuste vastuvõtmisel peamine argument.
Minu meelest ei peaks iseseisev riik tegutsema teiste poole piiludes, olgu selleks siis kasvõi nii võimas derzhaava nagu USA. Või oleme end juba koos naha ja karvadega maha müünud?
Ja veel üks asi. Valdav enamik Riigikogu Valgevene-otsuse eelnõule allakirjutanuid pole ilmselt Valgevenes üldse käinud või vähemalt pole nad seal käinud viimastel aastatel. Kui oleksid käinud, oleksid nad ka mõistnud, et see maa sammub tulevikku oma teed mööda. See tee pole kaugeltki veatu, kuid kes meist on siis patuta? Ja vahetu dialoog reaalse võimuga on seatud eesmärgi saavutamiseks tunduvalt perspektiivsem kui nurga tagant klähvimine.
Ja lõpuks, peamine. USA ja tema toetajad Euroopas ei võitle niivõrd Valgevene eest kui Venemaa vastu. 2008. aasta, kui nende kahe riigi liit ilmselt põhiseaduslikult vormistatakse, pole ju enam mägede taga. Seda ei soovigi sündida lasta need, kes on huvitatud ühe poolusega maailmakorrast.
Mis puutub aga Andres Herkelisse, kes sai Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Valgevene-raportööriks, siis Riigikogus tema juhtida olnud Tshetsheenia toetusrühm ei tegutsenud selle paljukannatanud vabariigi hüvanguks, vaid Venemaa vastu. Seega ei tegutsenud millegi poolt, vaid oli üksnes vastu.
Mina olen aga selle vastu, et meie Riigikogus räägiksime üht, aga silmas peaksime midagi hoopis muud. Jah, me peame kaasa aitama demokraatlikele ümberkorraldustele, teiste seas ka Valgevenes. Kuid me peame arvestama ka valgevene rahva enese arvamusega. Selleks tuleb aga püüelda dialoogi poole, nii raske kui see ka mõnikord pole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)