Üks Ernesaks, kaks hümni

Mis elukas või kuldmuna see „Nokia“ on, mis teistel on ja mida meil pole? Mis viib teisi kiiresti kuulsuse tippu ja kuhu meie ei näikse jõudvatki? Olen rääkinud sel teemal ka endast arukamate ja koolitatumatega, nendega, kel käsi Eesti elu pulsil. Vastust pole ma veel seni saanud. Küll on räägitud rahvuslikust rikkusest, tuues näiteks Eesti maapõues peituvat paekivi, küll meie „tiigrihüpet“ ja e-riiki. Vähem lennukad on vihjanud  meie peagi 140-aastaseks saavale laulupeotraditsioonile. Aga see kõik polevat ikkagi see!

2008 oli Maestro mälestusaasta

Äsjalõppenud aasta oli kultuuriinimestele Gustav Ernesaksa mälestusaasta. Kahjuks vaid just nimelt kultuuriinimestele! 12. detsembril 2008 möödus 100 aastat Maestro sünnist. Seda tähtpäeva tähistati suurejoonelise festivaliga, mis hõlmas paljusid Eesti linnu, kontserdisaale ja koole, kultuurimaju ja lauluväljakuid.

Rahvusringhäälingu Klassikaraadio ja Eesti Televisioon tegid mitmeid saateid meenutamaks Maestrot, tuues tänapäevainimesteni, kel pole ehk olnud võimalust Gustav Ernesaksa ei näha ega kuulda, lähemale teda tema loomingu ning tema kaasaegsete meenutuste kaudu. Ajalehtedestki (peale kultuurilehe Sirp!) sai üht-teist lugeda. Raamatukogudes ja muuseumeis korraldati näitusi Maestro kirja- ja muusikaloomingust. Trükist ilmusid uus fotoalbum ja kogumikuna Gustav Ernesaksa vähemtuntud laululooming. Igaüks, kel asja vastu huvi, kuulis ja nägi rohkesti meeliliigutavat ja huvitavat, millel meie kultuuriloos kindel koht ja püsiväärtus.

Kas siin, selles sajandeid rajatud tugevas alusmüüris, millele meie kultuur kindlalt toetub, ei peitugi see nii väga tagaotsitav miski, mis meid teistest eripalgelisemaks ja märgatavamaks teeb? Kultuur ei sünni ju üleöö, siin ja praegu. Ehk me ise ei oska olemasolevat tähele panna ja selle väärtust hinnata?

Suure Eestlase jõud

Olles üks Klassikaraadio saatesarja „Laulutaadi pärand“ tegijaist, kuulsin üpris mitu korda  küsimust: mida Ernesaks meile jättis ja milline on see tema pärand? Vastus on  minu meelest lihtne: see on midagi väga ilusat, suurt ja võimsat, millest mitte kõike ei saa käega katsuda ega silmaga haarata, küll aga saab seda südamega kuulata ja hingesoojendajana edasi kanda. See on ühe tagasihoidlikult SUURE EESTLASE imetlusväärne loomejõud, tema looming, tema töö, mis aitab järeltuleval põlvkonnal ehk hõlpsamini mõista ajastut, milles eelkäijad, sealhulgas Gustav Ernesaks, on pidanud elama, töötama ja oma eksistentsi õigustama.

Mõelgem vaid, mida kõike see loomult tagasihoidliku olemisega, tuules lehvivate juustega mees jõudis teha! Ta oli organiseerija. Tema kokku kutsutud ja laulma pandud RAM püsib ainsa professionaalse ? cappella meeskoorina tänini, ja seda kuuldavasti kogu maailma ulatuses. Tema peas sündis meie Laulukaare visioon. Ta oli looja, kes kirjutas 300 koorilaulu, lisaks soololaule ning viis ooperit, muusikat filmidele.

Ernesaks andis meile kaks hümni

Just Gustav Ernesaks kirjutas meile kaks hümni. Ühe ametliku,  mida vajas riik, ja teise, mis sai selle riigi rahva südamehümniks, rahvuse igikestvuse pitsatiks. Tema sulest ilmunud raamatud pakuvad lugemishuvi praegugi. Ernesaksalt tuli hulganisti artikleid ikka ühel ja samal teemal: meie, eestlased, oleme laulurahvas. Laul on see, mis aidanud meil püsida rahvana omal maal ja aitab edaspidigi, kui õpetame oma noored laulma meie omi laule. Andkem noortele teed ja õpetust oma raja leidmisel. Need olid Gustav Ernesaksa mõtted.

Ta oli õpetaja, kelle õpilased ja õpilaste õpilased tänini hoiavad oma tööga alles laulupeotraditsiooni, seda sõnulseletamatut ühtekuuluvustunnet, mida oleme kogenud mitte ainult laulupidudel, vaid ka meile olulistel ajaetappidel käest kinni hoides ja iseolemise-ihast kantud südamelaule lauldes.

Talle omasel tasasel tarmukal moel õpetas Gustav Ernesaks meile läbi isamaa- ja lauluarmastuse enese alalhoidmise kunsti. See ongi see pärand, mis on olulisem kui see, et meie kultuuri eilsed  ja tänased tippjuhid ning Kultuurkapital pole osanud seda pärandit väärtustada ega hoida. Jäägu see nende südametunnistusele. Ehk nagu ütles Gustav Ernesaks: „Küll aeg annab arutust.“

Kesk-ja vanemaealised inimesed kindlasti mäletavad Gustav Ernesaksa koostatud ETV saatesarja, mil Maestro käis Metsakalmistul ning peatus oma kunagiste kaasteeliste – kirjanike, kunstnike, kolleegide, heliloojate, koorilauljate, muusikute – kalmudel ja taaselustas oma sõnaosava mõttetihedusega nende tööd ja teeneid, nende osa meie olemise loos. Ja need tema vana-aastaõhtute sõnavõtud Eesti Televisioonis, mil ta manitses rahvast kannatlikkusele ja tarmukusele, justkui teadnuks, et tuleb aeg adrad oma põlde kündma panna!

Elu keerulisel ajal

Gustav Ernesaks elas keerulist elu keerulisel ajal. Ja see, mis ajal ja kuhu ta sündis, polnud tema teha ega valida. Küll oli aga tema otsustada, kuidas ja  millise taktika järgi ta selles ajas peab elama ja tahab elada. Ei elanud ta ju ainult enese ja oma pere elu. Tema elas eesti rahvale, püüdes seda teha nii märkamatult kui võimalik ja samas nii kasulikult kui võimalik. Seda on ehk tänapäeval raske mõistagi. Eriti neil, kes ei tea sellest pea kuuekümnest aastast, mille nimekasutuses meie ajaloos pole ikka veel poliitilist selgust ning mil siinmail ei tohtinud rääkida paljustki sellest, mis meie rahvale omane. Siin tuli Gustav Ernesaks rahva ette, õpetades meile laulukeele kõnekust.

Kui võtta uuesti kätte tema raamatud, need tekstid, mida ta kirjutas laulupeoteatmikesse ja ajalehtedesse, ning mõtiskleda pisutki selle üle, mida ta neis on öeldud ning millisel ajal ta on seda teinud ja kui kaasaegselt need praegugi veel kõlavad, siis näeme, millise tohutu pärandi on Gustav Ernesaks meile jätnud.

Enam kui Nokia

Kas me oskame seda hinnata? Nüüd on meie teha, kuidas me sellega ringi käime, kuidas mõistame seda hoida ja sellega ümber käia. On väga oluline, et nüüd, mil 100. sünniaastapäev peetud, Maestrot järgmise juubelini ära ei unustataks. Sellest üksi on vähe, et ta pronksi valatuna Lauluväljaku nõlval meile kõigile vaadata ja paitada on. Ei piisa ka sellest, et teda juubeli või mingite muude tähtpäevaliste kampaaniate aegu teistest enam esile tõstetakse.

Eeloleval suvel toimuvate XXV üldlaulupeo ja XVIII tantsupeo eelproovid maakondades on alanud. See, kas neist kujunevad vaid uue peo laulude ja tantsude õpetamise päevad või vaevuvad proovide läbiviijad kokkutulnuile rääkima ka Gustav Ernesaksast ja tema kaasaegsetest, pole küll ühegi juriidilise institutsiooni käskida ega korraldada. See on meie koorijuhtide ja tantsuõpetajate, aga eelkõige kohalike kultuuritegelaste südametunnistuse otsustada.

Ärgem jätkem seda tähtsat tööd teiste teha! Küllap me siis ühel hetkel adume, et meie rahvuslikku kultuuri ilmestama kippuv afroameerikalik tänavakultuur, mis audiovisuaalse massimeedia kaudu ka meie noorte meeli hetkel veel lummab, taandub peagi meile ainuomaste püsiväärtuste ees ja et meil polegi vaja mingit võõrapärast Nokiat. Meil on midagi enamat.

Meil on oma laulupeotraditsioon ja selle sümbolina Gustav Ernesaks. Mõlema puhul võime lüüa rinna kummi ja öelda: see kuulub meile, eestlastele!

AGE RAA, kultuuriajakirjanik

Jaga |