Iga uus on äraunustatud vana

Lembit Kornis,      12. juuli 2006


Veenduge ise! 1959. aastal viibisin Pärnus „Endla" teatri varemete vahel (tol ajal polnud vaja karta, et ennast ära määrid). Samuti mäletan varemeid, mis olid pärast sõda Mõisakülas. Kõiki neid kivihooneid oleks saanud taastada. Aga ei! Kõik lammutati ja nendest saadud kivipuruga täideti tänavaauke.
Nüüd on ka Viljandi Ametite Majaga lugu samamoodi. Kohalikud võimumehed tahavad lammutada suure hoone, millele mitte eriti kaua aega tagasi koguni uus katus pandi. Ehitis olevat amortiseerunud. Jama! Selleks, et vanu aknaid välja vahetada, ei lammutata maja maha! Hoone sobiks väga hästi näiteks vanurite koduks. Nähes, kuidas raha loobitakse vasemale ja paremale, ei usu, et remondiks raha pole. Juttu, et selle maja ehitamise ajal kvaliteet oleks kehv olnud, ei usu ma samuti. Kuigi praegu muidugi on ehitusmaterjalide valik suurem.
Nii et Viljandi praegused valitsejad peaksid otsima uut objekti, mida killustikutegemiseks lammutada.

/Toimetuselt: Vabaduse platsi ääres (tsaariajal asus siin Viljandi mõisa õunapuuaed) seisev Ametite Maja ehitati 1980ndate aastate algul komsomoli rajoonikomitee hooneks. Praegu on siin mitmeid asutusi, sh Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroo, kunstigalerii; siia on kavandatud turismiinfokeskus jne. 1926. aastal püstitati sellesse kohta Vabadussõjas langenute ausammas, mis hävitati 1941. a. suvel. Nüüd näib Sakalamaa teadlikum rahvas olevat jagunenud kahte omavahel kirglikult nii poliitilisel kui ka linnaehituslikul pinnal vaenutsevasse leeri: ühed ei pea õigeks nõukogude ajal ehitatud kasutuskõlblike ehitiste lammutamist, teised pooldavad eriti just selle suure büroohoone likvideerimist ja sinna Vabadussõja monumendi taastamist lisaks paarisaja meetri kaugusel olevale kindral Johan Laidoneri ratsamonumendile./

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)