Kuidas Reformierakond Tartus linna valitseb

Tartus on lasteaiakohtadest terav puudus. Uusi lasteaedu on lubanud oravad kõigi valimiste eel - sel kombel on hulganisti kogutud valijate hääli. Tänavu juulis avas linnapea Urmas Kruuse 160 miljonit krooni maksnud Vabadussilla - selle asemel, et avada mõni uus lasteasutus. Uus sild on halvendanud niigi raskeid liiklusolusid kesklinnas ega leia piisavalt kasutamist. Eelarvekärbete tõttu võib seal talvel lumigi koristamata jääda.

Tartu ei ole ainult heade mõtete linn.

Andrus Ansip - uus poliitiline kultuur?

Algaja kommunistina nõudis Andrus Ansip 1980. aastal keemiatudengite Tiit Kuusemaa ja Ants Raametsa ränka karistamist „usupropaganda eest" (EE 31.10.2007). Teised otsustajad TRÜ-s olid leebemad, ja need noored siiski said keemiaõpetaja ametitunnistuse.

Seevastu - näiteks filosoofiakateedri professor Jaan Rebane oli paar aastat varem saanud linnavõimudelt ametliku teate, et kaks tema käe all filosoofiat eriprogrammi alusel õppinut (sh allakirjutanu) on „aktiivsed usutegelased". Tema ei teinud sellest numbrit. Nagu sellestki, kui mind nõukogudevastasel väljaastumisel kinni peeti ja öö läbi miilitsajaoskonnas hoiti. Ajaloo-keeleteaduskonna dekaan Allan Liim üritas samuti omi üliõpilasi kaitsta.

Ka nõukogude ajal töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis inimesi, kes mõtlesid Eesti tulevikule ja kasvatasid iseseisvuse taastajaid.

Kas Andrus Ansip 1989. aasta 2. veebruari öösel kahetses, et koeri noortele demonstrantidele (sh minu pojale) kohe alguses kallale ei aetud, pole teada (vt ka EE 25.10.2007). Küll aga astus ta kilpide ja kumminuiadega relvastatud miilitsa-eriüksuse abil oma rahva vastu.

1998. aastal sai Andrus Ansipist Tartu linnapea. Elu oli teinud kommunistist liberaali, usu vastu võitlejast uskliku ja lõpuks ka ärimehest poliitiku. Tegelik võim linnas hakkas koonduma kitsa seltskonna kätte, keda ühendavad Reformierakond, tutvus, Rotary klubi, saladused ja - mis peamine - raha. Linna „paremad palad" said jaotatud ikka omavahel kas konkurssi korraldamata või selle tingimusi muutes. Ühe sellise loo puhul väitis linnapea, et konkursi korraldamine olnuks „lollimängimine".

Alati ta seda aga öelda ei saanud. Tartus oli politseimaja jaoks teisigi võimalikke hooneid, kuid politseiprefekt Aivar Otsalt rentis selle sõber Neinar Selilt 16 miljoni krooni eest aastas (konkurssi ei korraldatud). Seli vastu muinsuskaitse poolt algatatud kohtuasja aitas summutada Otsalt. Seli sai linnalt Emajõe Ärikeskusele 2 ha maad 3,4 miljoni krooni eest ja kohustus ehitama uue bussijaama. See „kingakarp" on kitsuke ja on tekitanud reisijais suurt meelepaha.

"Katariina majas" asuva linnamuuseumi renoveerimise konkursi võitja jäi lõpuks tühjade kätega, sest töö anti ehitusfirmale Linnaehitus, kus mängus Hannes Astoki ärihuvid.

OÜ Matman sai Ansipi abil loa endise „Humala" varemeile ehitada hotell „London" ilma tänavasulgemistasuta ja 600-ruutmeetrise krundi 0,2 miljoni krooni eest parkimisplatsiks „kõigile linlastele ja hotellile". Hotelli opereeriv Matman aga sulges parkimisplatsi linlastele ja kõrvalasuv ala on siiani korrastamata.

Tartu tänavate heakord on halb -  kümneid kilomeetreid on asfalteerimata. Ka selles valdkonnas eelistatakse konkurssidel „omi". Näiteks sai Hannes Astoki tädipojaga seotud OÜ Kvissental linnalt üle 5,6 miljoni krooni 50 krundiga asumile infrastruktuuride ehitamiseks. See tekitas palju pahameelt.

Tartus valitseb semukapitalism, kus väike grupp raha- ja võimumehi rikastub linna ja riigi kulul, nimetades seda „rahva huvide teenimiseks".

Ansip on kõva lubaja. Ülikool vajab normaalseks toimimiseks korralikku lennuühendust muu maailmaga; kuid lennujaama  väljaehitamine on veninud aastaid. Ansip raius kui rauda, et Tartu vanglasse Põhja-Eestist kinnipeetavaid ei tooda, aga nii see ei läinud. 2003. aasta Riigikogu valimise kampaania ajal vaatas „Plaskult" linnarahva peale tema hiigelmõõtmetes pilt ja Ansip kogus rekordarvu hääli, kuid oli vaid peibutuspart - 2004. aastal siirdus ta Tallinnasse Eesti riiki valitsema.

Laine Jänes - Tartu Pallas Athena?

Emajõe ääres kõrgub Tigutorn, mis meenutab oma väljanägemiselt Paabeli torni Pieter Bruegheli maalilt (1563). Tigutorn pidi olema 15-korruseline. Alar Kroodo, Kalev Kase ja Verni Loodmaa püstitatud hoone (arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik) asjus algatati kriminaalasi, kuid Hannes Astoki abil õnnestus hoone plaanitust 13 m kõrgem ehitada.

Laine Jänese linnapeaks olemise ajal oli korruptsioonil, korporatiivsusel ja ausal linnavalitsemisel veelgi raskem vahet teha. Hoopis muljetavaldavam oli aga tulevase kultuuriministri „kultuuripoliitika" Emajõe Ateenas.

Jänese ajal valmis  kaubamaja -  täitmaks Teises maailmasõjas kesklinna tekkinud tühikut, mis oli olnud 60 aastat hoonestamata, sest nõukogude ajal ei suudetud hävinute asemele ehitada piisavalt väärikaid ja kauneid hooneid. Kaubamajast sai ilmselt kõige inetum hoone linnasüdames läbi tuhandeaastase ajaloo. Välisilmelt meenutab see koloss Ateena Parthenoni: mõlemat ümbritsevad sambad ja esiküljel on neid mõlemal kaheksa. Parthenon on marmorist, kaubamaja sambad on betoonist. Kaubamaja ilmetuid seinu katavad vannituppa sobilikud plaadid. Liigendamata seinapindadega hiigelkast muudab kääbusteks ümbruses asuvad hooned, varjab vaadet Emajõele ja inimene tunneb end selle kõrval kärbsena. Linnapea aga kiitis korduvalt hoone ilu ja avaldas lootust, et see paneb Tartu südame võimsamalt põksuma ning et sellest kujuneb rahvale vaata et olulisem suhtluskoht kui ülikool (kaubamajast kui Tartu linna sümbolist vt ka Mart Kivastik, PM 3.01.2006).

Muusikaharidusega Jänes oli Vanemuise Kontserdimaja direktor. Ehkki selle kontserdisaalis on haruldaste registritega ja hea kõlaga tšehhi orel, on orelikontserte  toimunud kahjuks väga harva. Sarnaselt eelkäijatega pole uued linnavõimud saanud või tahtnud tuua muusikat ülikooli aulasse, kus on suurepärane akustika ja nüüd ka Steinway klaver. Nõukogude ajal toimus TRÜ aulas kõrgtasemel kontserte väga sageli. 2008. aasta märtsis oli noore andeka pianisti Peeter Laulu esinemist  tulnud aga kuulama väga vähe publikut. See pole ka imestada, sest reklaami sellele Tartus peaaegu ei tehtud.

Kõrgkultuur vajab propageerimist ja doteerimist, eriti väikeriigis. Kunst muudab inimesi paremaks!

Urmas Kruuse - võimetu muutma?

Tartu praegune linnapea päris eelkäijailt rea remontivajavaid lasteaia- ja koolihooneid, halvas seisukorras sõiduteed ja ehitamist ootava Ropka silla. Rattateid on linnas vähe ja neil liikumine sageli ohtlik. Bussiliiklus on linlaste alalise meelepaha allikas; seejuures maksab tunnipilet 16 krooni. Raudteevaksali kasutamiseks ei leita raha ega suudeta Edelaraudteega rentimise osas kokkuleppele jõuda. Sel talvel jäävad Tartu tänavad rahapuudusel nõutava hoolduseta.

Tallinn on asunud oma tulusid suurendama, kehtestades 1-protsendise müügimaksu. IRL-i idee maamaksu alandada oleks linna sissetulekuid ja võimalusi veelgi ahendanud.

Tartu linnavõim aga ei ole suutnud hea seista, et Jaan Tõnissoni maja korda tehtaks. Urmas Kruuse ajal on küll sillutatud kesklinnatänavaid, kuid pole suudetud tuua kesklinnale lähemale linna erinevatesse äärtesse kolinud haigekassat, kodakondsus- ja migratsiooniametit, maksu- ega pensioniametit jne. Valus oli vaadata üht oma suure liikumispuudega tuttavat, kes kesklinna postkontorist saadeti asju ajama Võru tn lõppu ehitatud postikeskusse.

Eeltoodule vaatamata on küsitluste järgi 90% tartlastest eluga linnas rahul - valimised võidab ikka ja jälle Reformierakond! Siinkohal võiks ironiseerida: demokraatia korral valib ebakompetentne enamus võimule korrumpeerunud vähemuse (Bernard Shaw).

Tallinn - lootuste linn?

Tartu ja Tallinna põhimõtteline erinevus sai ilmsiks juba taasiseseisvumise päevil. 1991. aasta putši ajal seisid pealinlased teletorni kaitstes inimmüürina tankide vastas ja avaldasid toetust Rahvarinde püüdlustele, tartlased aga mossitasid tänavail.

Võib-olla pärineb see erinevus nõukogude ajast, kui Tartu oli „suletud" linn, samal ajal kui Tallinna väisasid turistid ja tallinlased vaatasid Soome televisiooni? Tartu „mõtteviis" on Descartes'i aja arusaamade (inimene on kehast ja maailmast eraldi seisev mõistus, mõtlemine) ja XIX sajandi rahvusromantismi kammitsais; Tallinnas on seevastu tunda postmodernismi hõngu.

Postsovetism iseloomustab Ida-Euroopat tervikuna. Ronald Inglehart  paigutas oma maailmamudelis (2002) Eesti Bulgaaria, Venemaa, Bangladeshi ja Pakistani vahele, kus ellujäämissoov domineerib eneseteostuse vajaduse üle. Selline inimene ei ole vaba. Meil valitseb liberalism - näilik vabadus. Avaramas kultuuripildis asume üheskoos Venemaa, Aserbaidžaani, Uruguai, Dominikaani Vabariigi, Leedu, Slovakkia ja Pakistaniga. Sotsiaalse ebaõigluse poolest oleme Portugaliga koos Euroopa Liidu äärealal.

Nii see peabki olema, kui riik on õhuke ja üksikisiku tulumaksumäär aiva langeb. Sellistes tingimustes hoolitseb igaüks vaid enda eest. Euroopa alustalaks on aga solidaarsus, mitte saatanlik libertaanlik ISE. Siim Kallase ja Mart Laari utoopiad pole õnne toonud.

Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on euroopalikud parteid, kes suudavad meid Euroopasse tagasi tuua. See on meie igapäevase elu ja kahe aasta pärast tulevate valimiste kõige olulisem valikukoht.

KARL LUST

Tartu, SDE

[fotoallkiri]  VANA JA UUS: Tartu tänavail käija ei mõtle sellele, kes on parajasti linnas võimul, vaid vaatab ja võrdleb: kuidas oli siis, kui mina siin õppisin, ja kuidas on nüüd. Vanemuise esine plats [Eduard Tubina ausambaga] on selgelt uuenduslik.

Foto: Martin Siplane

Jaga |