Miks ma andsin hääle Savisaarele?

AGA NÜÜD ANDSIN

arvuti kaudu hääle just Savisaarele, ehk siis Keskerakonna nimekirjale nr 104. Vist oli selline number. Ma pean ilmselt põhjendama, miks. Sest minu puhul tundub selline otsus, ütleme siis et, pehmelt öeldes, üllatav.

Kõigepealt tahaksin veidi tutvustada oma hääletuste ajalugu. Kunagi nõuka ajal, kui sain valimisealiseks, 16aastasena aastal 1986 andsin oma hääle ka mingitel nõuka-aegsetel valimistel, aga kelle poolt, seda kahjuks ei mäleta. Aga vahet polegi, partei oli ju üks. Käisin seal rohkem huvi pärast, et teada saada, mis värk see selline on, et milline see tsirkus välja näeb.

OLI KÜLL NALJAKAS

asi, mingit valimist ju ei toimunud. Sest valikuid polnud. Partei oli üks. Siis edasi käisin sõjaväes ja sealgi sai mälu järgi mingitel valimistel osaletud. Ning tagasi tulles Eestisse, aastal 1990 tulid vist mingid kodanike komiteede valimised, aga keda seal valisin, kahjuks enam ei mäleta. Kuni siis Eesti riik taastati ja sai esimest korda päriselt valida. Andsin oma hääle siis Isamaale, aastal 1992, noore Tartu Ülikooli üliõpilasena. Ja jäin pärast seda ka Isamaale truuks. Tundus selline ausate inimeste punt. Mõndasid tundsin sealt ka isiklikult, või olin nendega kokku puutunud. Mulle tundus, et taasiseseisvumise järgsetel aastatel oli aatelist, isamaalist vaimu vaja toetada.

Savisaar tundus tollal selline kergelt ülbe kuju, kes teisi muudkui petab ja kiusab. Mingit isiklikku kokkupuudet mul Savisaarega polnud olnud, aga üldmulje oli negatiivne. Eks see kujunes ajakirjanduse põhjal, kuivõrd Savisaar oli endine kommunist. Tartus tekkis mul isegi tüli ühe noormehega, kes julges väita, et toetab Savisaart. Mulle tundus Savisaar olevat rohkem selliste vanemate, nõuka-aegsete inimeste esindaja. Kommunismiehitajate kandidaat.

OLIN SIIS SEISUKOHAL,

 et nõuka-aegsed inimesed olid ise süüdi selles, et neid nõukogude võim pitsitas, ja kuivõrd nad kommunismi valmis ehitatud ei saanud, siis kahetsegu ja kannatagu oma olematute pensionide otsas.

 OH, MA OLIN JULM,

kui nüüd tagantjärele hindan. Aga noored inimesed ongi julmad. Ma mõtlesin nii, et miks mina, noor inimene, pean kinni maksma nende gerontide vead. Ise nad selle kommunismi kokku keerasid, ise peavad nüüd selle supi ära sööma. Või umbes nii. Minus polnud grammigi solidaarsust. Ja Savisaar tundus siis olevat see, kes neid kommunismiehitajaid esindas, et siis noortelt rohkem raha ära korjata ja vanematele välja maksta.

Isamaa, mille eesotsas olid valdavalt noored, 20ndates eluaastates inimesed, jälle esindas sellist seltskonda, kes siis oleks olnud valmis need kommunismiehitajad välja suretama, et siis takistamatult Eestit üles ehitada.

MINU ÜLLATUSEKS

valis toona Isamaa poolt palju vanu inimesi. Oleks nad vaid teadnud, mis jutte need noored Isamaa poisid vanurite kohta toona rääkisid. Või Lasnamäe muulaste kohta. Aga nagu see loosung tollal oli, et "Plats puhtaks!", ja selle järgi joondus palju noori inimesi. Loomulik ka - elu oli vaja endale lahti lüüa. Vanad minema peksta, et uus põlvkond saaks peale tulla.

Ja nii ma hääletasin Isamaa kandidaadi poolt 15 aastat jutti. Isamaa toetus vajus iga aastaga üha madalamale, aga ma ikka andsin oma hääle neile. Aga lõpuks, kui nad Res Publicaga, selle pätiseltskonnaga leivad ühte kappi panid, siis ma Isamaale enam häält ei andnud. See tundus viimane piir.

NÜÜD ON MUIDUGI PALJU

asju, mis mind Isamaa puhul häirivad, näiteks see ajast ja arust abordi keelustamise jutt, ning katsed isikuvabadusi piirata, ja agressiivne välispoliitika. Minu jaoks müüs Isamaa oma ideaalid maha siis, kui asus toetama Gruusia hullu liidrit Saakašvilit, kes on avalikult teatanud, et tema eeskujud on Stalin ja Beria, ehk mehed, kes saatsid Siberisse ja lasid hukata kümneid tuhandeid eestlasi, nende seas minu vanaisa ja palju sugulasi. Austusest oma isade mälestuse ja nende tegevuse suhtes ei saa ma oma häält enam Isamaa tegelaste poolt anda. Kahjuks on Isamaa oma aated ja ideaalid minetanud, neist on saanud lihtlabased pätid ja kaabakad nagu olid seda ka Stalin ja Beria, ja nagu on seda Saakašvili.

Niisiis andsin 2007. aastal oma hääle Reformile, esimest korda siis. Kuna nende vaated tundusid sellised vabad, polnud mingeid märke käskudest ja keeldudest nagu Isamaa puhul. Res Publicast rääkimata. Res Publica muutis minu jaoks eemaletõukavaks see, kuidas erakonna etteotsa seati sellised mehed nagu Olari Taal ja Tõnis Palts, kes olid lihtlabased vargad ja oma varguste kinnimätsimiseks lõid uue projektipartei. Esimene asi, mille Palts ette võttis, kui rahandusministri koha endale sai, oli tema enda isiklike maksuasjade uurimise lõpetamine, läbi selle, et lasi lahti maksuameti juhi Aivar Sõerdi ning pani ametisse talle meelepärase juhi Aivar Rehe.

ENT KA REFORMIS

tuli kahjuks pettuda. Nagu aeg näitas, ja ka see, kui Reformi esindaja sai valitsusjuhiks, et nad läksid väga härga täis ja ülbeks kätte. See, kuidas suhtuti näiteks algajasse ettevõtjasse Tartus ja muidu ka, oli minu jaoks šokeeriv. Tegelikkus oli hoopis erinev neist ilusatest sõnadest, mida Reformi juhid olid harjunud rääkima, ettevõtluse toetamisest ja muust. Ja tegelikkuses polnud muidugi liberaalsusest juttugi. Kogu süsteem on Reformi juhitavates omavalitsustes Reformi oma juhtide käpa all. Kui tahad seal midagi teha, pead neile meelepärane olema. Liberaalsus my ass

.

NONII.

Ja siis jäävadki vaid sotsid ja Keskerakond, kelle vahel valida. Sest eurovalimistel nõrgemate erakondade ning üksikkandidaatide poolt hääletades pole mõtet riskida, kuna tõenäosus on suur, et üksik hunt sisse ei saa. Ja siis läheb hääl kaduma. Olen ses suhtes pragmaatik, ma ei taha, et mu hääl kuskile ripakile jääb.

Sotsidel on muidu hea tugev kampaania, aga nad muutusid minu jaoks vastuvõetamatuks pärast seda, kui Jüri Pihl sai sotside juhiks. Muidu oleks võind isegi sotsidele hääle anda, sest praegusel ajal on vaja raha rohkem laiali jagada, juba seetõttu, et tööpuudus on väga suur. Ning nagu ma olen kirjutanud, on ühiskond täpselt nii edukas kui edukas on tema kõige vähem edukas liige. Seetõttu on oluline harjuda mõttega, et rikkad peavad ka oma riigi kehvikuid ülal pidama. Kõigilt ei saa oodata, et neist saaks miljonärid. Või, ütleme siis, et Eesti on nii väike ja eesti rahvas liiga nõrk selleks, et sotsiaalseid ellujäämise eksperimente läbi viia, nagu seda paljudes riikides tehakse. Samas näitavad sotsialistliku süsteemiga Rootsi ja Soome, või siis Kanada ja Taani, eeskuju, et saab küll niimoodi, et rikkad maksavad rohkem ja vaesed siis põhiliselt saavad. Ja kokkuvõttes elavad kõik enam-vähem ühtemoodi, põhivajadused rahuldatud. Mõned väga rikkad lasevad küll jalga, aga valdav osa on olukorraga nõus ja rahul. Sest on ju tuvastatud, et raha inimest õnnelikuks ei tee. Mingist teatud tasemest muutuvad oluliseks hoopis muud väärtused, nagu vaba aeg koos lähedastega, harrastused, looming jms.

Ja jääbki vaid Keskerakond. Ning Savisaar. Irjale väga meeldib Savisaar, mina olin tema suhtes skeptiline. Olen Savisaarest palju kirjutanud ajakirjanikuna, tema kõikvõimalikest viguritest, ning olen tema suhtes väga ettevaatlik. Aga, pean tunnistama, on ta osutunud palju arukamaks kui varem arvasin. Ja seda eriti teiste taustal. Minu suhtumine Savisaaresse on muutunud, pean tunnistama.

KUIGI SAVISAAR ISE

pole muutunud. Ma ei usu, et inimene muutub. Küll aga muutub keskkond, ning üks ja sama inimene võib keskkonna muutudes käituda täiesti erinevalt. Mulle tundub, et praegu on aeg, kus keskkond muutub suunas, mis annab eelise Savisaarele, toob välja tema parimad jooned. Nii nagu juhtus USA-s, kus muutuv keskkond soosis mustanahalist presidendikandidaati Obamat. Kes pidi siis ise võitlema tee tippu. Olema tubli. Ka Savisaar peab palju võitlema, vaeva nägema, ta on seda ka teinud, ja see sobib talle. Ta on võitlejatüüp. Ja talle sobib praegune kiiresti muutuv keskkond.

NÄITEKS ANSIP

on sellises olukorras täiesti võimetu. Nii nagu ta osutus võimetuks ka Nõukogude Liidu kokku varisedes. Enne seda oli Ansip tähtis parteituus, pärast kukkus täitsa ära. Temale sobib kindel ja stabiilne keskkond. Muutuste puhul kaotab ta pea, ei suuda otsustada, nagu ka praegune elu näitab.

MULLE TUNDUB,

et  nii nagu pärast NLiidu kokkuvarisemist, nii ka praegu suudab Savisaar teha need vajalikud otsused, mis on olulised elu edasiviimiseks. Pealegi on Savisaarel olemas kogemus varasemast ajast, mida enamikul teistel pole. Ja mul pole häbi praegu Savisaarega koostööd teha, teda aidata, kui tal abi peaks vaja olema. Ja ma olen selle üle uhke.

Pisut lühendatult Inno ja Irja Tähismaa blogist 4.06.2009

INNO TÄHISMAA, vaatleja

Jaga |