Teine "40 kiri" kui luhtunud katse ajalugu korrata

ANDO LEPS,      19. veebruar 2003


Liikvele läinud 40 kultuuriinimese kiri pidi eestvedajate meelest olema uue protsessi lähteks. Nimekate kultuuritegelaste ja intellektuaalide allkirjad dramaatilisel pöördumisel nelja erakonna poole üritas olla signaaliks nelja partei lähenemisele ja ühisele koostöövandele seista vastu Keskerakonna arvatavale edule märtsivalimistel.
Operatsioon mõeldi välja päris nutikalt. Kõrvuti avaliku vastumeelsuse eksponeerimisega eelkõige Keskerakonna suhtes ning Rahvaliidu ignoreerimisega lootsid kirja algatajad tallata veel mitut klahvi. Kangesti taheti rõhuda ajaloo nostalgilisele kordamisele. Allakirjutanute arv ja koosseis manas silme ette soodsad paralleelid esimese 40 kirjaga 1980. aastast. Tookord astuti julgelt välja vohava venestamise, Eestit ohustava võõraste massilise sisserännu ja nõukogude korra süveneva sumbumise vastu. Too kiri kirjutati eesti keele, kultuuri ja rahvuslike huvide kaitseks. Kõva sõna oli, et mitu allakirjutanut olid 1980. ja 2003.a kirjadel samad.
Teine paralleel tõusis esile märksa lähemast ajaloost ja juba hoopis teisest ajastust. Ka vahetult enne 1999. a Riigikogu valimisi tuldi välja mõttega liita kõik operatsiooni korraldajate meelest "ustavad ja lootustandvad paremjõud" ühte, et astuda vastu Keskerakonnale. Mäletame hästi, et sellest initsiatiivist sündis kolmikliit, mis napsas tänu ametliku Kadrioru ebaausale manöövrile Keskerakonnalt kui valimiste võitjalt valitsuse moodustaja au.
Kolmas nostalgiline paralleel nelja aasta taguse ajaga oli varjatum, kuid Eesti poliitikaeluga kursis olijatele väga kõnekas. Nii 1999. a kui ka tänavu oli paremerakondi koondava aktsiooni algataja ja tegelik strateeg Lennart Meri, kelle pikast ettevalmistavast tööst uue algatuse kokkuseadmisel oli ammu kuulda.
Tõsi küll, väikeste erinevustega. Eelmisel korral rikkus tollane president head tava ning sekkus otseselt päevapoliitikasse, kutsudes valimiste eel avalikult hääletama kolmikliidu parteide poolt. Seekord eelistas praegune kõrgelt makstud riigipensionär Meri jääda varju, lükates enda asemele lavale alati ustavad mehed - oma endise nõuniku Toomas Kiho ja vana mõttekaaslase Enn Soosaare.
Veel ühe sarnasusena kahe "40 kirja" vahel võib tuua, et nii tolle ammuse ega ka värske kirja alt ei leia me Lennart Meri nime. Toona ta lihtsalt ei julgenud okupatsioonirezhiimi vastasele kirjale alla kirjutada ja ega kirja koostajad teda ilmselt ka eriti usaldanud.

Meri lihtsalt ei julgenud okupatsioonirezhiimi vastasele kirjale alla kirjutada ja ega kirja tollased koostajad teda ilmselt eriti usaldanudki. Meri tihe koostöö KGB varistruktuuridega ja tollal lihtkodanikule ilmvõimatult sagedased ja pikad välissõidud olid kultuurirahvale hästi teada. Need said toimuda ainult okupatsioonivõimude seatud ülesandeid täites ulatuslikus õõnestus- ja luuretöös välis-Eesti pagulaste seas.

Vana kiri ühendas, uus kiri lahutab eestlasi

Kuid fakt, et tema nime vana kirja all pole, ei seganud tal ja tema mõtete realiseerijatel nüüd luua kunstlikku ja hästinähtavat nostalgilist paralleeli kahe kirja vahel. Ainult et kahe kirja sihid on hoopis erinevad. Kui paarikümne aasta tagune kiri koondas ja ühendas eesti rahvast seisma rahvuslike huvide eest, siis tänavune "Neljakümne kiri" pidi koondama ühte osa Eesti parteidest teiste Eesti erakondade vastu. Seega oli uue kirja eesmärk rahva lõhestamine ja inimeste ning erakondade liigitamine õigeteks ja valedeks, vaenu ja usaldamatuse külvamine ühiskonnas.
Ma ei teeks etteheiteid enamikule värske kirja allkirjastanud kunstirahvast. Kuid samas tuleb kogu uue kirja loos selgelt eristada neid, kes selle aktsiooni algatasid sihiga rahvas kahte lehte lüüa ja vastandada ühte osa teisele, lootuses mõjustada lähenevate valimiste tulemusi ja valmistada taas ette valimistulemusi eiravat manöövrit. Nii nagu 1999. a kevadel.

Mõõdukatel ja Reformil paha tunne

Kuid läks kiireks ja kiri sai vilets. Tormamisega seati kõige ebamugavamasse olukorda Mõõdukad. Nende kutsumine paremjõudude ühendusse ja tungiv soovitus liituda üheks parempoolseks erakonnaks võttis viimase kattevarju Padari, Ilvese, Tarandi ja Lauristini maskeraadilt kujutada end vahetevahel, neile sobival ajal sotsiaaldemokraatliku vasakparteina.
Sandisti tundsid end vist ka reformerid. Meri näpunäiteil valminud pöördumises kumab looritatud üleskutse koonduda uue lemmikjõu - Res Publica eestvedamisel Keskerakonna vastu. Kui Isamaaliit ja Mõõdukad neelavad alandava ettepaneku alla seetõttu, et maadlevad valimiskünnisega, siis neist ilmselt paremas seisus Reformierakond ei taha koolduda Partsi ja Paltsu taktikepi alla.
Tundub siiski, et vaen Keskerakonna vastu on mitmel parteil suurem kui eneseväärikus ja ustavus oma aadetele ja valijatele. Kummalisel kombel pole ükski uues kirjas liituma kutsutud parteist väljendanud solvumist pöördumise lihtsustatud ja hoolimatu hinnangu suhtes parteide vaadetele ja omanäolisusele.

Küüniline üleskutse

Kõnekas näide: "…teisejärgulisi erimeelsusi, mis valitsevad, saaks palju edukamalt lahendada ühe partei sees kui parteidevahelises võitluses, kus iga osapool peab tahes-tahtmata "oma näo" eksponeerimiseks leidma mõne väheolulise eripära ja sellest kiivalt kinni hoidma".
Nii lihtne ongi Soosaare, Kiho (loe: Meri) jt arusaam erakondade ideedest, programmidest ja tööst oma vaadete selgitamisel. Hämmastavalt küüniline lähenemine!
Erakondade eripära ja valijate huvide kaitsmist kutsutakse unustama ja reetma ühe peamise eesmärgi nimel, milleks on koondumine ühise vaenlase, riigi suurima toetajaskonnaga partei - Keskerakonna vastu.
Kuid Eesti ühiskond 2003 pole enam see, mis nelja aasta eest. Kuigi suurem osa ajakirjandusest on avalikult paremjõudude, eriti Isamaaliidu ja Res Publica hääletoru ning elab aktiivselt välja oma vihkamist ja põlgust Keskerakonna, Rahvaliidu ja nende valijate suhtes, ei toonud äsjane kiri kaasa loodetud rõõmuhõiskeid ega kiiret ühinemist. Olles mõru kogemuse võrra rikkam, ei soovi mõtlevad poliitikud enam kiirustada valimisjärgse koostöö eelistuste näitamisega. Sest paremparteide seas on neid, kes piiluvad siiski Keskerakonna suunas ärevas lootuses, et ehk neid kutsutakse tulevasse valitsusse.

Lehtede õuduslood

Muidugi püüavad suured päevalehed jätkata Ain Seppiku vastase kampaania lainel, pakkudes välja uusi õuduslugusid Keskerakonna "salaplaanidest". Küll võimendatakse Isamaaliidu usinate komnoorte luulu vandenõust kakskeelse Eesti loomiseks, paisatakse valijatele uusi kahtlustusi Eesti "järjekordsest mahamüümisest" Venemaale jne. Põhiline, et ühiskond püsiks pidevas palavikus, hüsteerias ja tegeleks ainult vaenlaste ja vandenõude otsimisega. Siis pole karta, et hakatakse arutama tõsiseid riigiküsimusi, millele isamaalastel, mõõdukatel ja respublikaanidel pole mingit vastust peale vana ja kulunud hirmujutu lakkamatust kommunismiohust tänases Eestis.
Õnneks näib, et ajaloo tagaigatsemine ja paralleelide meelevaldne tõmbamine ei anna oodatud tulemust. Eesti rahva lõhestamise teenekal ristiisal Lennart Meril ja tema mõttekaaslastel ei õnnestu jälle kord rahvast lollitada. Isegi siis mitte, kui oma autute eesmärkide nimel labastatakse väärt kiri aastakümnete tagant.

Kui paarikümne aasta tagune kiri koondas ja ühendas rahvast seisma rahvuslike huvide eest, siis tänavune "Neljakümne kiri" kutsus üles koondama ühte osa Eesti parteidest teiste Eesti erakondade vastu. Uue kirja eesmärk oli rahva lõhestamine ja inimeste ning erakondade liigitamine õigeteks ja valedeks, vaenu ja usaldamatuse külvamine ühiskonnas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)