Maripuu juhtum ehk kuidas riik hülgab inimesed

Sotsiaalministri otsust astuda 23. veebruaril ametist tagasi ei saa pidada opositsiooni võiduks. Ma pole kordagi kuulnud ministri tõsist ja kahetsevat vabandust kannatadasaanute ees. Ma pole tajunud, et ministril oleks nendest inimestest kahju. Maripuu langetas oma otsuse tagasi astuda liiga tugevaks muutunud avaliku kriitika survel, mitte aga sisemisest häbitundest sügavalt šokeeritud inimeste ees.

Maripuu juhtum näitas Eesti üldsusele ilmekalt, kui pisikutest täis tuubitud on tänase valitsuskoalitsiooni organism. Sarnaselt sisehaigustest puretud inimesega on ka Ansipi valitsus kaotanud huvi ja empaatiavõime riigis elavate inimeste murede ja ümbritseva suhtes. Halb sisekliima ja erahuvide ülimuslikuks seadmine on halvanud võime teostada Eestis terviklikku võrdsetel alustel põhinevat hoolivat poliitikat. Seega ei muutunud tulevikuperspektiiv seoses Maripuu tagasiastumisega Maarjamaa jaoks kuidagi roosilisemaks.

Maripuu sümboliseerib tänase valitsuskoalitsiooni saamatust ja küündimatust laiemalt. Selle asemel, et otsida lahendusi 117 000 puudega inimese elulisele probleemile, teatas sotsiaalminister 12. detsembri Eesti Päevalehes, et on käivitanud sisejuurdluse, otsides puuetega inimestele ebamugavusi põhjustanud süüdlasi. Ometi premeeris ta ministeeriumi kantslerit enam kui 300 000-kroonise vallandamispreemiaga. Mida peab küll sellist uudist kuuldes läbi elama nelja lapse ema, kelle abikaasa haiguslehte pikendati kolm kuud, sest niikaua oodati arstliku komisjoni otsust. „Kolm kuud perekond nelja lapsega elas ilma rahata,“ ahastas see kurb ema mulle saadetud kirjas.

Vägisi tekib tunne, et Sotsiaalministeeriumis tehakse reforme kellelegi isikliku kasu tekitamiseks. Analüüsides kasvõi pensionide väljamaksmise korraldamise muudatust, on ilmne, et ennekõike võidavad sellest pangad ja Eesti Post.

Juba järgmisest nädalast  hakatakse pensioni pangakontodele kandma ligi 90 000 inimesele. Keskmine pension on Sotsiaalministeeriumi andmeil 4291 krooni. Pangakontodele peaks iga kuu algul jõudma umbes 400 miljonit krooni. Et seda raha kätte saada või arvete maksmiseks liigutada, tuleks maksta teenustasusid, mis ei ole väikesed. Kui igaüks 90 000 inimesest kuus keskmiselt 25 krooni teenustasudena pangale jätaks, teeks see aastas 27 miljonit krooni!

60-kroonise kojukandetasu maksab Eesti Postile kinni pensionär. Swedbank kasseerib postibussis üle 1000-kroonise sularaha väljamakse eest 30 krooni. SEB-pank kehtestas alates 2008. aasta 10. detsembrist 20- kroonise tasu samale teenusele postipankades; seni oli see teenus tasuta. See kõik ei saa ju ometi olla juhuslik.

Toon veel mõne näite elust. Rahvuskultuuri hoidja Kihnu Virve märgib 21. jaanuari Õhtulehes: „Kahju, et riik nii vaene on! Pension on ju vaevaga välja teenitud, aga nüüd vanas eas vaata ise, kuidas sa selle raha kätte saad. Hea, et päris ära ei võeta.“

Prangli avahooldustöötaja arvamus samal päeval: „Segast ja ebakindlat on veel palju. Meil pole ju mitte midagi – panka ega pangaautomaati. Ainult sügav meri ümberringi. Pranglil ei saa ka poes kaardiga maksta. Kõik arveldused käivad saarel ainult sularahas. Ametnikel pole vist aimugi, kuidas väikesaartel elatakse.”

Üks vanainimene on ilmekalt öelnud: „Sain kojukande suhtes eitava vastuse. Olen raske liikumispuudega, ei välju toast, sugulasi ei ole. Toidu toovad ja hooldavad koduõde ja sotstöötaja. Pole kedagi, kes panka läheks. Minu poolest võib see raha panka jäädagi, kätte ma seda ei saa.”

Minister Maripuu hoolimatus ja ignorantsus on vapustanud Eesti avalikkust. Ta on olnud küüniline ja irvitanud inimeste üle. Riigikogu kõnepuldis esinedes muretses Maripuu aga hoopis selle üle, kui raske on tema perekonnal talle osaks langenud rünnakute all elada.

Kuid ega Maripuu pole üksi – tema taga on Reformierakond. Erakond, kes kasutas oma ministri ära endale kasulike tehingute tegemiseks – tühja neist inimestest, raha on ju käes! Ülejäänu on mõttetu nutt ja hala, mis peagi unustatakse...

Minu arvates inimesed ei tohi leppida olukorraga, kus nad peavad ilma riigita oma muredega ise toime tulema – põhjusel, et riiki huvitab üksnes oma huvide realiseerimine. On aeg eestimaalaste igapäevaelu kohati absurdi viinud Ansipi kildkonna utoopiatele piir panna.

VILJA SAVISAAR, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

Jaga |