Pensionäride näilised sõbrad

HELDUR JÕGIOJA,      21. veebruar 2007


Elle Kull, kes usutavalt mängis saatuselöökidega heitlevat eesti naist filmis "Ukuaru", jäi tänu sellele paljude südamesse. Pensionärid usuvad ehk tänapäevani, et ta on rahvaesindajana samasugune – hooliv ja heatahtlik, nagu teda ka valimiste eel reklaamitakse. Kuid hämmastaval kombel on tegelikus elus tegemist hoopis teise Ellega, keda ei tunneks "Ukuaru" järgi sugugi ära.

See inimene ei hooli vanadest ja puuetega inimestest. Juba oma poliitikukarjääri algul kirjutas ta ajakirjanduses puudega inimeste liialt heast elust. Varsti saimegi omal nahal tunda seda hoolitsust – suurem jagu meist jäid poolest rahast ja hooldajast ilma. See 200 krooni, mis jäi, on rohkem almuse moodi. Võiksin selle loovutada head inimest näitlevale riigikogulannale, sest eks ma ole diabeetikuna infarkti ja südamelõikuse järel endise II grupi invaliidina üha paranenud ja küllap 70. eluaastaks täiesti tervenenud, temal aga tuleb muresid ja kulusid meie eest seismisega ikka juurde.

Kuidas hooliv Elle pensionäridesse suhtub?

Sõnades kindlasti hästi. Aga dokument on armutu – siin peegeldub tõde. Sellest selgub, kes on pensionäride vaenaja. Tõestus: 15. juuni 2005 kl. 17.37 Riigikogu 10. koosseisu 5. istungjärgul.

Kui pensionitõstmine hääletamisele tuli, siis kohalolnute nimekirjas nr. 9 olnud Elle Kulli, seisukohta me teada ei saanud. Paljud puudusid, aga tema oli kohal, kuid ei hääletanud.

Pensionäre ei toetanud ka parempoolsed rahvalemmikud Trivimi Velliste, Mart Laar, Ene Ergma, Peeter Kreitzberg, Taavi Veskimägi, Ken-Marti Vaher, Ela Tomson, Tõnis Lukas, tubli maamees Tiit Niilo, Marko Pomerants ja Marko Mihkelson.

Ekspeaminister Juhan Parts puudus sootuks – teda see küsimus vist ei huvitanud. Ilmselt ajapuuduse tõttu ei saanud kohale tulla hõbehääl Siiri Sisask ja kuldsuu Sven Mikser.

Tõsi ta on – Isamaaliidule ja Res Publicale oli see võõras mure, sest meie töötasime ju nõukaajal ja ehitasime sotsialismi, ei võidelnud Eesti eest nagu nemad, vaid pelgalt laulsime isamaa vabanemiseks.

Ometi leidus siis kaks isamaalast, kel oli julgust meie pisku pensionitõusu poolt hääletada: Peeter Tulviste ja Helir-Valdor Seeder.

Pensionitõusu-vastased kandideerivad taas

Kindlasti tahavad pensionitõusu-vastased taas saada palju hääli ja küllap nad penskarite peale kulutatud rahale leiavad tulevikus parema katte – Laari valitsemise ajal kaaluti isegi pensionide vähendamist. Pensionitõstjad olevat aga populistid – üks õige valija ei müüvat aateid, vaid elavat ennem vaesuses edasi. Raudtee ja muu kola saab ju taas õigemale peremehele maha müüa, ja siis peaks raha olema päästva euro tulekuni nagu muda!

Eesti pensionid on ühed väiksemad Euroopa Liidus, ja kui sedagi piskut tõusu ei taha rahva poolt riiki juhtima delegeeritud inimesed toetada, siis tekib küsimus: kas meil ongi sellist Riigikogu-nimelist kõrgepalgalist rahvasumma vaja, kui seaduste vastuvõtmisel suurem jagu puudub või ei hääletagi. Millisel tööl võib veel puududa nii, et palk edasi jookseb? Aitaks ehk 51 usaldusväärsest inimesest küll?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)