Kõrvakiil eesti rahvale

KAUPO TÕRUKE,      25. mai 2005


Seni on püütud eesti rahvale rääkida, et meie poisid Iraagis on rahuvalvemissioonil, mis on väga õilis tegu ja riigi rahvusvaheline kohus, mida meie noored mehed suurima rõõmuga täidavad. Igasugust tegevust saab taevani kiita, kui kiitja kiitmisest huvitatud on. Seda oleme kogenud kümneid aastaid.

Küllap on noori mehi lihtne uskuma panna, et nende teod on igapidi õilsad. Põrgutee on sile ja lai ning kõik on lubatud. Oleme saanud oma silmaga näha, kuidas toimib see missioon ning mõtleval inimesel pole raske nähtust järeldusi teha. Et toimuvat jälgis Vahur Kersna saate "Pealtnägija" kaamerasilm, siis tuleb arvata, et ilma kaamerata on kõik veelgi jõhkram.

Sinimustvalge embleem kui hoiatusmärk

Meie rahvast tabanud küüditamistelaines said kannatada väga paljud ja eriti teravalt jäi nähtu meelde lastele. Nii palju, kui mälestustest on välja koorunud, pole kunagi olnud jutuks küüditajate eriline jõhkrus, kappide sisu segamini paiskamine või muu taoline. Tihti on räägitud, et soldatid andsid nõu, mida kaasa võtta.
Need olid Vene okupatsiooniarmee soldatid võõrast rahvast Siberisse viimas. Isegi neil jagus kaastunnet võõrale rahvale. Siberisse viidutest jäi maha eluajal kogutu ja selle kallal toimetas kas oma küla rahvas või need, kes olid näpuga näidanud, keda ära viia.
Nüüd nägime, kuidas meie sõdurid ühe teise maa okupatsiooniarmee osana võõra rahva kallale läksid.
Nad kannavad oma käistel sinimustvalget märki ja tolle maa lastele jääb see värvikombinatsioon eluks ajaks meelde, et nende värvide kandjad viisid ära isa ja on teadmata, kas ta tuleb tagasi. Kui tulebki, kas pole teda siis teotatud ja mõnitatud, nii nagu on juhtunud paljudega.
Ühele rahvale on muutunud see meile nii püha värvikooslus vihatud okupantide tundemärgiks ja miski ei muuda seda enam. Meie pühad värvid on ära reostatud! Ja puhtaks pole neid võimalik pesta.

Vaat kus poisid!

Kersna filmimaterjalist on väga ühemõtteliselt näha, kuidas meie rahva "õied" pidasid end ülal võõra rahva kodudes, kuidas lõid jalaga uksi lahti, puistasid segi kappide sisu. Pilt oli äravahetamiseni sarnane jänkisõdurite käitumisega sealsamas.
Võib juba aimata, mida nende kaitsjad oma kaitsekõnes ütlevad. Et mismoodi siis veel terroristidega käituda, kas paluda neil peidetud relvad välja tuua. Jah, kui oled öelnud A, siis tuleb öelda ka B. Kui oled okupatsiooniarmee liige, siis tuleb paratamatult vastavalt käituda. Aga võib-olla oleks siiski võimalik ka kuidagi teistmoodi talitada – seda muidugi siis, kui selleks on tahtmist, kui on ajaloolist mälu.
Nüüd jääb valusalt silmi ja kõrvu, kuidas sõjaisandad kiidavad meie poisse – vaat kus poistel on ninad, leiavad üles kõik peidetud relvad ja sõjamoona. Just täpselt nii, nagu meie kiidame oma koeri, kui nad on tublid olnud ja peidetu kenasti üles nuhkinud. Tubli, kutsu, tubli! Saad ilusa kondi selle eest.
Selleni oleme jõudnud oma allakäigutrepil – meie noormehed on okupatsiooniarmee jälituskoerad.
Heade ninadega hagijad!

Kuidas serveeritakse terrorismi?

Milleks on meie sõjaväel vaja jälituskoerte oskusi ja teadmisi, kelle järel nad kodus nuhkima peavad hakkama, missugust eesti rahva kategooriat jälitama, kus maailmakaares veel?
Ja ärgu armas eesti rahvas arvaku, et need on lihtlabased retoorilised küsimused. Neid ja veel paljusid teisi küsimusi peaks enda ja veel kellegi käest küsima iga aus inimene. Näiteks seda, kui kaua läheb veel, kuni meie poistel tekib tahtmine hakata iraaklasi mõnitama, neid lihtsalt nurga tagant maha kõmmutama, et poleks vaja asjata jännata ja tühja bürokraatiat taga ajada?
Ja sedagi, mida hakkavad nad peale oma mälestustega, kellele rääkima, mismoodi serveerima? Ja kui tuleb mõistuse selginemise aeg, mida siis teha? Ei saa ju igavesti jääda leelotama kangelaseepost, kui mehiselt me aitasime võita "terrorismi" kaugel oriendis, roosa udu sees.
Ühel hetkel jõuab kohale teadmine, et oled olnud tapamasina osa ja udu on roosa valatud verest. Ja seegi, et "terrorismi" on püütud välja juurida Iraagis ja see on iraaklaste kodumaa.
Nad kaitsevad seda täpselt samamoodi, kui meie metsavennad püüdsid kaitsta Eestimaad, ja nende relvad peidikutes on oma kodumaa kaitseks. Kuidas teistmoodi saaks seda mõista? Kuidas nii lihtsat tõde ei taheta tunnistada?
Tahan, et mu lugu mõjuks eesti rahvale kõrvakiiluna, mis ärataks meid raskest rahauimast ja paneks mõtlema elu tõeliste väärtuste üle. Jänkid võtsid ju sõja ette ainult nafta pärast, aga nafta on kuld, olgugi et must. Vist viirastus meie toonastele valitsejatele, et küllap pudeneb rikkalikult laualt neilegi midagi. Kui ilusti niuksud ja sitsid ja käsku täidad!
Aga mida sina küll ootasid ja lootsid, armas eesti rahvas?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)