Oma rahva säästmine on riigi ülim ülesanne

Vitali Tretjakov + Ilmar Mikiver,      24. mai 2006


Lääne ajakirjanduses lööb tänini laineid 28. aprillil nädalalehes Moskovskije Novosti ilmunud vene ühiskondliku mõtte korüfee Aleksandr Solzhenitsõni intervjuu, mis analüüsib olukorda maailmas ja Venemaal, iseäranes aga Venemaa ümber. Eesti nn suur ajakirjandus seda teemat ei märganud. Üksnes New Yorgis ilmuva nädalalehe Vaba Eesti Sõna 17. mai juhtkirjas annab Solzhenitsõnile vastulöögi Ameerika Hääle karastusega vana kooli pistrik Ilmar Mikiver. Avaldame Solzhenitsõni intervjuu ja Mikiveri kommentaari lühendatult.

VITALI TRETJAKOV

Aleksandr Solzhenitsõn annab viimasel ajal intervjuusid üliharva ning eriti vastumeelt on talle päevapoliitiliste probleemide kommenteerimine. Saatsin kirjanikule ja mõtlejale, ütleksin isegi – vene kirjanduse ja ühiskondliku mõtte patriarhile 16 kirjalikku küsimust, millest vastuseta jäi vaid üks.

Milline on Teie üldmulje Venemaa arengust viimastel aastatel? Pean silmas president Putini valitsemisaega võrrelduna Gorbatshovi ja Jeltsini omaga.

Gorbatshovi ajal heideti kõrvale nii riikluse mõiste kui ka riikluse tunnetus ise. (Sellest tulenevad tema rohked kapituleerumised ja mõtlematud järeleandmised välispoliitikas, mis tõidki talle sedavõrd lärmakat kiitust Läänest.) Jeltsini ajal sama tegevusliin sisuliselt jätkus, kuid selle tegi veel rängemaks Venemaa piiramatu paljaksröövimine, tema rahvusliku vara minetamine, samuti kaos, mille teket riigis ei takistatud, vaid millele koguni kaasa aidati. Putini ajal, kuigi mitte küll kohe, võeti ette jõupingutusi kokkuvarisenud riikluse päästmiseks. Tõsi, mõned neist üritamistest olid algul pigem kosmeetilise iseloomuga, seejärel aga hakkasid avalduma kindlamalt. Välispoliitikat aetakse, arvestades meie olukorda ja võimalusi, mõistlikult ja üha kaugelenägevamalt. Kuid eelkäijate rasket pärandit silmas pidades on veel väga palju asjuVenemaal langusest välja toomata. Rahva elu on endistviisi raske ja korrastamata.

Viimastel kuudel on nii poliitiline kui ka muu aktiivsus keerelnud nn prioriteetsete rahvuslike projektide ümber, mille hulka on arvatud hariduse, tervishoiu, elamumajanduse ja põllumajanduse moderniseerimine. Kuidas Te suhtute nendesse projektidesse? Kas valik on olnud õige? Võib-olla Teie oleksite määratlenud teistsugused prioriteedid või välja valinud teised valdkonnad, kus riik peab aktiivselt tegutsema?

Kui laeval on põhjas 99 auku, siis ei saa ka parima tahtmise korral neid kõiki korraga kõrvaldada. Oma olemuselt võivad nad kõik olla „üldrahvuslikud projektid". Kõik väljavalitud suunad on, jah, edasilükkamatult tähtsad. Mis puutub aga põllumajandusse ja küla väljasuretamisse (seda hiljuti tuletas valitsusele energiliselt meelde Juri Luzhkov), mida on lastud toimuda juba rohkem kui ühe aastakümne vältel, – siis siin on välja kujunenud äärmine vajadus: me oleme sattumas mitte ainult näljasõltuvusse, vaid kaotame ka kontrolli oma riigi maavalduste üle.

Võib eeldada, et Teie omalt poolt lisaksite sellistele projektidele vähemalt tungiva vajaduse „rahva säästmise" järele ehk demograafilise projekti. Omal ajal lubasin endale Teie püstitatud „säästmise" mõistet tugevdada, asendades selle „rahva rohkendamisega". Milliseid kõige esmasemaid, taktikalisi ettevõtmisi, aga samuti strateegilisi aktsioone on vaja ette võtta, kui pidada silmas nii Venemaa kui ka venelaste sõna otseses mõttes väljasuremise ohu teravnemist?

Jah. „rahva säästmine" - nii tema arvukust kui ka füüsilist ja kõlbelist tervist silmas pidades – on kõigist riiklikest ülesannetest ülim. „Rahva rohkendamine" tähendabki praeguse languse puhul säilitamist. (Muuseas, 25 miljonist meie kaasmaalasest, kes raiuti Venemaa küljest ära arulageda Belovezhje sobinguga, on meie seadusandlus vastutustundetult ja hüsteeriliselt lahti öelnud, sellega iseendaga vastuollu sattudes.) Kõik meetmed rahva elujärge tõsta nii olme, toidu, meditsiini, hariduse kui ka moraali valdkonnas ongi oma olemuselt rahva säilitamine. Sellele eesmärgile peab olema allutatud kogu riigi elukorraldus.

Praktiliselt kõik on nõus, et Venemaal tuleb üles ehitada nüüdisaegne demokraatlik valitsemissüsteem. Kuid mingil põhjusel (Teie meelest millisel?) juurduvad täisväärtuslikud parteid meil kehvasti. Seetõttu esineb peamise parteiehitajana Kreml, s.t riigivõim. Kas Venemaal üldse võivadki tekkida täisväärtuslikud erakonnad? Kui mitte või kui selleks kulub liiga palju aega, kuidas jääb siis vene demokraatiaga?

Parteid juurduvad meil halvasti seepärast, et nende vorm on meie jaoks ebaloomulik. Meie praegused parteid üksnes takistavad demokraatia arengut. /.../ Eluterve demokraatlik korraldus võib aegamisi välja kasvada ainult altpoolt, kohaliku tähtsusega ühendustest, nendevahelistest aste-astmelisest seostest ning edaspidistest aste-astmelistest valimistest. Ainult nii pääsevad mõjule mõistlikud ja ühised huvid tootmises, professionaalsuses, looduskaitses, kultuuris, hariduses jm. See on väga raske tee, kuna bürokraatlikke takistusi tuleb ette paljudel astmetel. Kuid ka parteidevahelisest sebimisest ei joonistu minu nägemust mööda kuidagi rahulikku tulevikku. Demokraatiat, mis on saanud alguse teovõimelisetest omavalitsustest ja mis on aste-astmelt loonud kõrgema semstvokogu (verhovnõi zemskii sobor) pean Venemaa jaoks tunduvalt tervislikumaks – ja märksa sobivamaks tema traditsioonilisele vaimsusele.

Minu arvates on Venemaa demokraatliku poliitilise süsteemi ülesehitamisele asunud äärmiselt ebasobival hetkel, siis, kui eeskujuks võetud Lääne demokraatia on sügavas institutsionaalses ja sisulises kriisis. Mis nüüd teha?

Jah, oleme tegutsenud kõige mõtlematumal kombel – järele ahvides. Ja tõesti – praegune Lääne demokraatia on tõsises kriisis, ja praegu pole veel aimu, kuidas ta sellest välja pääseb. Meie jaoks oleks õige tee mitte kopeerida eeskujusid, vaid demokraatlikest printsiipidest lähtudes tegelda rahva füüsilise ja kõlbelise heaoluga.

Seoses teatud ekstsessidega on palju hakatud rääkima vene natsionalismist, venelaste ksenofoobiast ning vene fashismi võimalikkusest (ja koguni selle reaalsusest). Millisena näete seda probleemi nii teoreetilisest kui ka praktilisest küljest?

Ajalooliselt pole ksenofoobia venelastele omane olnud, muidu poleks 120 rahvusest koosnenud impeerium koos püsinud. Sõna „fashism" aga kasutatakse meil vastutustundetult kui sõimusõna, et mitte lasta tõusta vene eneseteadvusel. Kui saksa natsionaalsotsialism rajanes saksa rahvuse enda ülimuslikuks pidamisel (idee tekkis ka ammu enne Hitlerit) – siis praegusele alandatud ja väljasurevale vene rahvale seda ette heita ei saa.
Suurvenelaste allutamine teistele Venemaa rahvustele oli üks Lenini keskseid ja järjekindlamaid ideid – ning seda ta viis kindlalt ellu „leninliku rahvuspoliitika" vormis. Seda jätkati Stalini ajal, vaatamata tema silmakirjalikele hilisematele avaldustele. (Kuid meie praeguses põhiseaduses puudub sõna „venelased" sootuks!). Aastakümnetega on see kõik kogunud venelaste teadvusse kibestumust.
Kõikide sotsiaalgarantiide kokkuvarisemisega ja „väljendusvabaduse" ajastu saabumisega ongi värdjalikul, moonutatud ja ohtlikul moel esile kerkinud praegused agressiivsed väljaastumised, kallaletungid ja mõrvad, mida panevad toime harimata noored. Võimud peavad rakendama karme meetmeid, et teha lõpp metsikutele kallaletungidele ja mõrvadele, mis ohustavad meie ühiskonda ennast. Samuti tuleb ühiskonna üldise tervendamise huvides tõsiselt tegelda nende agressiivsete meeleolude põhjustega.

Kas meil on siiski tegemist „tsivilisatsioonide (islami ja kristluse) konfliktiga"? Kas kristlus Läänes on surnud, nagu paljud arvavad, ning konflikt kulgeb hoopis religioossete ja sekulaarsete (ilmalike)ühiskondade vahel? Mida peaks sellises olukorras tegema Venemaa?

Ülemaailmset konflikti oleks täpsem määratleda nii: Kolmas Maailm seisab vastamisi Kuldse Miljardiga. See on üldinimlik, ajalooline vaesuse ja rikkuse vastasseis. (Saudi Araabia jmt pole siin erand; nad lihtsalt kasutavad Läänes vohavat sekulaarsust ära sobiva märklauana. See võidutsev sekulaarsus tekitabki suurimat vastuseisu islamimaades. Venemaa on aga otse meie silme all sellest vabanemas, pealegi vaevalt võiks keegi meid arvata „kuldse miljardi" hulka kuulujaks.)
Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriaga varjatakse asja tegelikku sisu – Maa elanikkonda lõhestavat heaolukuristikku.
Isegi kristluse ülemaailmse mõju kaheldamatu vähenemise ning islamismi sõjaka pealetungi juures ei näe ma praeguse üldise teadlikkuse olemasolul siiski võimalust, et puhkeks kogu planeeti või terveid mandreid haarav ususõda.

Kas Vene igapäevaelu ja poliitika võivad islamiseeruda? Kui jah, siis kas see perspektiiv on Teie meelest lootustandev või hirmutav?

Tshetsheenias ja Dagestanis avaldab Venemaa islamikogukond end praegu ägedas vormis, teistes muhamedlikes piirkondades on see aktiivne, kuid stabiilne. Praeguse Vene võimu poliitika, mis on suunatud rahulikule ja lugupidavale kooseksisteerimisele islamiga, on kahtlemata õige. Kuid vene rahvuse füüsilise väljasuremise puhul on tõesti olemas ka oht, et Venemaa aladel vahetub vene kultuur teiste religioonide ja kultuuridega (sealhulgas hiina omaga). See on meie jaoks kibe protsess, mis siiski on toimumas.

Kui kolm euroatlantilise (kristliku) tsivilisatsiooni subjekti – Põhja-Ameerika Liit, (Lääne-) Euroopa Liit ja Ida-Euroopa (Venemaa) liit (ehk Ameerika Ühendriigid, Euroopa Ühendriigid ja Venemaa Ühendriigid) – ei sõlmi omavahel strateegilist liitu (koos riikideüleste organitega), siis minu arvates varem või hiljem meie tsivilisatsioon kaob. Milles Teie näete euroatlantilise tsivilisatsiooni pääseteed, kui ta seda vajab?

Kahjuks ei kulge maailma poliitiline areng mitte sugugi teie soovitud suunas. USA paigutab oma okupatsioonivägesid üksteise järel eri maadesse. Selline olukord on kestnud Bosnias juba 9 aastat, Kosovos ja Afganistanis 5 aastat. Iraagis on see esialgu olnud 3 aastat, kuid seal kulub veel kaua aega. NATO ja USA aktsioonid oluliselt ei erine. Selgelt nähes, et praegune Venemaa ei kujuta endast neile mingit ohtu, arendab NATO metoodiliselt ja järjekindlalt oma sõjalist aparaati Ida-Euroopas ning Venemaad lõunapoolt maismaal ümber haarates. Selles sisalduvad nii avalik materiaalne kui ka ideoloogiline toetus „värvilistele" revolutsioonidele, aga samuti ka paradoksaalne Põhja-Atlandi huvide juurutamine Kesk-Aasias. See kõik ei jäta kahtlust, et valmistutakse Venemaad täielikult ümber piirama, mis peab viima tema suveräänsuse kaotuseni.
Venemaa liitumine sellise euro-atlantilise alliansiga, mis planeedi eri paigus propageerib ja ka jõuga juurutab tänapäevase lääneliku ideoloogia ja demokraatia vorme, ei tagaks kristliku tsivilisatsiooni laienemist, vaid selle langust.

==============================================================
Solzhenitsõn – apostaat?

ILMAR MIKIVER

Sellest on nüüd möödunud kolmandik sajandit, kui Lääne teadvusse kerkis Aleksandr Solzhenitsõni nimi. Ta pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1970. a. ja pagendati Venemaalt Läände 1974. a. Ta võeti siin vastu vene antikommunistlike teisitimõtlejate etalonina. Terve kolmandik sajandit oleme hoidnud teda kõrges aus kui Nõukogude Liidu orjalaagrite võrgu Gulagi paljastajat, kristluse eestvõitlejat jumalata maailmas ja muuhulgas ka kui kunagist Eesti sõpra.

Kuid näib, et nüüd on tulnud aeg see apoteoos tühistada ja mõista Solzhenitsõn järele mõtlema sellesse Dante põrgusse, millelt ta on nime laenanud oma romaanile "Esimene ring" (1968). Ta äsjased avaldused sunnivad küsima: ons Solzhenitsõn usutaganeja, apostaat?
"Lääs eesotsas Ühendriikide ja NATO-ga," ütleb Solzhenitsõn aprilli lõpus nädalalehele Moskovskije Novosti antud usutluses, "on otsustanud Venemaa sõjaliselt sisse piirata ja hävitada kogu "kristliku tsivilisatsiooni"."

Ja mitte ainult seda: antikommunistliku eks-dissidendi arvates on kristliku tsivilisatsiooni ainsaks, viimseks kaitsevalliks jäänud Venemaa — mis on "kõik, mis seisab veel NATO ja kristluse kokkuvarisemise vahel".

Näib, et pinnuks Nobeli laureaadi silmis on olnud viimaste aastate "värvilised revolutsioonid" Ukrainas, Gruusias ja Kirgiisias, kus rahvas on massimeeleavaldustega hüljanud Moskva-meelsed rezhiimid ja asendanud need Lääne-sõbralike valitsustega. Solzhenitsõnile signaliseerib see surmavat hädaohtu. Ta ennustab, et Lääs plaanitseb Venemaa täielikku sõjalist ümberpiiramist, millele järgneks Venemaa suveräänsuse hävitamine.

Millel tugineb Solzhenitsõni kartus, et Vene piiririikide demokratiseerumine tooks kaasa ristiusu kokkuvarisemise Venemaal? Ei, see ei ole kartus islami pealetungi ees. See on kreeka-katoliku kiriku viimne kaitseliin oma bütsantsliku teokraatia kaotsimineku vastu Vene endise tsaaririigi aladel. See on ühe idakiriku taganemisvõitlus Lääne ilmlike ja inimõiguslike tõekspidamiste vastu. Seda, mida Solzhenitsõn nüüd teeb, võib kirjeldada kui Moskva patriarhaadi ühe fanaatilise hävituspataljonlase bravurat.

Ei, Solzhenitsõn ei ole apostaat. Ta on pigemini usuhull.
Ja sellest on kahju. Sest tema nimi on nii välis- kui kodueesti avalikkuses olnud alati ümbritsetud vabadusvõitleja oreooliga.
Nobeli loorberid tulid Solzhenitsõnile tunnustuseks ta esimese romaani "Üks päev Ivan Denissovitshi elus" eest, mis haarava realismiga kirjeldab vangide igapäevast elu Stalini orjalaagrite süsteemis, Siberi gulagis. Teos, mille eestikeelne tõlge ilmus 1962. a., enne kui ta venekeelne esmatrükk Moskvas, filmiti hiljem (peamiselt Põhja-Norras) ja sai silmade avajaks miljonitele inimestele Läänes.

Ivan Denissovitsh jutustab selles muide kahest barakikaaslasest, kes hoiavad väga kokku, ja mainib, et nad on eestlased – seik, millest ta näib ilmsesti olevat imponeeritud. Kuid Solzhenitsõnil oli rohkemgi põhjust olla eestlastest imponeeritud. Ta kirjutas nimelt olulised osad oma peateosest "Gulagi arhipelaag" (1974) Eestis, milleks talle võimaluse muretses ta Siberi laagrikaaslane, eesti õigusteadlane ja hiljem Tiefi valitsuse haridusminister Arnold Susi, kadunud väliseesti kirjaniku Heino Susi isa.
On haavav lugeda, kuidas Solzhenitsõn nüüd Moskovskije Novosti's Venemaa piiririike, niisiis ka Eestit, ründab, kirjutades (Washington Times'i järgi):
„Kuigi on selge, et tänapäeva Venemaa ei kujuta endast (NATO-le) kõige vähematki ohtu, laiendab NATO metoodiliselt ja lakkamatult oma sõjamasinat Ida-Euroopas ja üritab Venemaad ümber piirata lõuna poolt... See kõik ei jäta mingit kahtlust, et nad valmistavad ette Venemaa täielikku sissepiiramist ja Vene suveräänsuse hävitamist" (WT, 29. aprill).
Ei saa jätta märkimata, et alad, mis Solzhenitsõni järgi on sepitsemas piiramisrõngast Venemaa ümber, on ühtlasi need, kus president Vladimir Putin on kõige varjamatumalt püüdnud tõkestada demokraatlike rezhiimide võimuletulekut: Gruusia, Ukraina, Valgevene, Moldova. Nii kirjaniku kui ka presidendi visiooniks näib olevat kunagise Tsaari-Venemaa piiride taastamine – ühel toore jõu, teisel pealesunnitud usuvahetuse teel.
Kuid kaine mõistus ütleb, et see, mille usk võidab, toores jõud kaotab. Ja vice versa.

----------------------------
See on kreekakatoliku kiriku viimne kaitseliin oma bütsantsliku teokraatia kaotsimineku vastu Vene endise tsaaririigi aladel. See on ühe idakiriku taganemisvõitlus Lääne ilmlike ja inimõiguslike tõekspidamiste vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)