Mõni ajaleht kohe ei salli nõusolematust

Aastaid tagasi olin pensionäride lehe kirjasaatja. Saatsin toimetusele artikli „Ebaõiglusest elatusrahade arvestamisel“. See oli ajendatud riigikorra muutumise järel pea peale pööratud pensionisüsteemist – elatusraha maksti ainult tööstaazhiaastate alusel, töötasu arvestamata. Olin aga Sotsiaalministeeriumi asekantsleri kirjast teada saanud, et allmaatöötajaile (kaevureile) makstakse lisaks tööaastate eest saadavale igas kuus veel 25% lisatasu. Tervistkahjustavalt töötanute II grupile (kuhu ka mina keevitajana kuulusin ja kes tavatöötajaist viis aastat varem pensionile lasti) pole lisatud aga sentigi; ja seda ei kavatsetavat ka edaspidi tegema hakata.

Kirjutasin siis oma artiklis sedagi, et kui seda paljusid diskrimineerivat seadust elatusrahade kohta hakati vastu võtma, lubasid kaevurid streigi korraldada, kui nende senised soodustused nullitakse. Panin siis ka telerist kuuldu põhjal kirja, et tolleaegne sotsiaalminister lubas asja ära klaarida.

Mõni päev pärast artikli ärasaatmist helistas Videviku peatoimetaja mulle koju ja küsis, kas ta ei võiks ministri nime välja jätta. Kuna polnud üldse oluline, kes nimeliselt asja ära korraldas (praktiliselt oli selle taga ilmselt rohkem inimesi), siis nõustusin. Kui artikkel ilmus, oli välja jäetud mitte ainult ministri nimi, vaid kogu mahukas lõik rahulolematutest kaevuritest. Ehk teisiti öeldes: avaldatud oli vaid kest, välja jäetud oli aga tuum, kus öeldi, et ühele rühmale (neile, kes streigiga ähvardasid) võidi lisa maksma hakata, teistele tervistkahjustanult töötanuile aga praktiliselt mitte midagi, neid diskrimineeritakse edasi.

Kui oma kirjas toimetusele selle kohta võrdlemisi tagasihoidlikult nõrdimust avaldasin, et trükitud minu saadetust edaspidi mittekui midagi.

HEINO SÕRM, Kadrina, Lääne-Virumaa

Jaga |