Meie laulumehed laulvas revolutsioonis

Muinsuskaitse tiiva all tegutses Noortekolonn, korrastades Vabadussõjas hukkunute kalme, mis surnuaial olid prügihunnikuks muudetud. Sama aasta jõulukontserdil riskis ka Võru Meeskoor, kui Kandle kultuurimajas laulis protestilaulu „Eesti mees ja tema sugu, miks ei peeta nendest lugu...“. Kontserdi teine pool oli pühademeelne – laulsime: „Hõbekell, hõbekell, linna on saabunud jõulud...“

Peidikust välja toodud trikoloori all avanes Võru Meeskooril laulmise võimalus 1988. aastal. Oli ju Eesti esimene Nõukogude Liidu osa, kus tõusid ausse aastakümneid keelatud rahvuslipud.

Kui Eestimaa Rahvarinde I kongressil oktoobris 1988 Tallinna Linnahallis 3267 hääleõiguslikku saadikut lõi alternatiivse rahvaesinduse, sai meie koorist Rahvarinde toetusgrupp. Saaremaal, osaledes Kihelkonna laulupäeval, liitusime ka Kodukaitse organisatsiooniga. 1988. aasta 11. septembril, kui Tallinna Lauluväljakule tuli ligi 300 000 inimest, kes kõik soovisid osaleda tõestuses – laul on eesti rahva imerelv. Seisime hardunult laulukaare all ja laulsime: „Mu isamaa...“

Balti keti ajal sõitis Võru Meeskoor autobussiga sinimustvalge lipu lehvides Läti piirini, kus oma kontserdiga teenisime lõunanaabreilt tugeva aplausi. Sel aastal esinesime palju kordi vabadusüritustest osavõtjate ees ja ikka kuulus meie kavasse Lydia Koidula „Käi kindlalt, nõua õigust, aeg annab arutust!“.

ELMAR HOOP,  Võru Meeskoori veteran

Jaga |