Miks Eesti riik ei hooli oma töötutest?

HARRI TALIGA,      25. jaanuar 2006


Väga visalt mureneb Eesti ühiskonnas arvamus, et töötud on ise oma hädades süüdi ja töötute kaitse suurendamine vähendab motivatsiooni tööle minna.

Sageli väidavad meie riigivalitsejadki töötute asendussissetuleku (nii riikliku abiraha kui kindlustushüvitise) mittetõstmist õigustades, et siis eelistaksid inimesed töötamisele kodus istumist. Kui poliitikud ise tõsimeelselt oma juttu usuvad, on võimalik ainult üks järeldus – nad peavad oma rahvast laiskadeks ja logarditeks.
Kogu iseseisvuse taastamisest möödunud perioodil on tööturupoliitika Eestis olnud krooniliselt alarahastatud. Siiski on mõnedki asjad tegemata mitte raha, vaid pigem tahtmise puudumise tõttu. Töötu abiraha tõstis viimati Mart Siimanni valitsus ja alates 1999. aastast on see olnud häbiväärsed 400 krooni.
Eesti Ametiühingute Keskliit on igal aastal nõudnud töötu abiraha tõstmist, kuid kõik põhjendused on kõlanud kurtidele kõrvadele. Pärast Siimanni on võimul juba neljas valitsus, kuid ükski neist pole vaevunud suurendama töötu abiraha isegi mitte tarbijahinnaindeksi tõusu võrra, olgugi et seda nõuavad rahvusvahelised normid ning statistikaameti andmetel on elu kuue aastaga kallinenud pea veerandi võrra (23,8%).

2000. aastal hakkas tööpuuduse kõver langema
Sellega kaasnenud abiraha saajate arvu vähenemine on võimaldanud riigil kokku hoida sadu miljoneid kroone. Ja kuigi meie poliitikud on kõrget näitlejameisterlikkust demonstreerides pidevalt kurtnud aktiivse tööturupoliitika alarahastamise üle, on kokkuhoitud töötu abiraha kulutatud valitsejatele meelepärastele asjadele, mitte nendele meetmetele, mis aitaksid töötutel uue töö leida.
Töötajate kindlustunde suurenemisest ja töötute olukorra mõningasest paranemisest saab rääkida vaid seoses tõsiasjaga, et 2001. aastal võeti vastu töötuskindlustuse seadus ja 2003. aastal hakkas töötukassa töö kaotanud inimestele maksma kindlustushüvitist. Mullu oli selle suurus keskmiselt 2598 krooni kuus, koos üldise palgakasvuga on ka see näitaja igal aastal veidi tõusnud.
2005. aastal maksis töötukassa töötuskindlustushüvitist 8697 inimesele. See tähendab, et praegu on õigus kindlustushüvitisele kõigest viiendikul uutest töötutest. See on ilmselgelt ebapiisav, kuigi siin mängib väga suurt rolli ka inimeste käitumine tööturul (sh see, kas tööleping lõpetati koondamise tõttu, töötaja enda soovil või poolte kokkuleppel, kas töötul on kindlustushüvitise maksmiseks nõutav 12kuuline kindlustusstaazh jne).

Ametiühingute Keskliidu ettepanekud
EAKL tegi juba 2004. aasta sügisel ettepaneku viia seadusesse kaks muudatust, mis veidigi laiendaksid töötute ringi, kellel on õigus saada kindlustushüvitist. Esiteks, pikendada nõutava kindlustusstaazhi kogumisperioodi 24 kuult 36 kuuni. Teiseks, mitte nullida omandatud kindlustusstaazhi inimesel, kes vahepeal on töö kaotanud ja kellele siis määratakse töötu abiraha. Ja kuigi neid ettepanekuid toetavad ka eksperdid ning sotsiaalministeerium, pole seadust tänaseni muudetud. Vähe sellest, see eelnõu pole isegi Riigikokku jõudnud, kuigi oli sama hästi kui valmis juba 2004. aasta lõpus, mil sotsiaalministri toolil troonis veel M. Pomerants.
Tänase ministri J. Aabi sõnul ei saatnud sotsiaalministeerium töötuskindlustuse seaduse muutmise eelnõu parlamenti seetõttu, et läbi ei läinud ministeeriumi kinnisidee panna töötukassale kohustus maksta pool hüvitist ka individuaalse koondamise korral (nii, nagu see praegu on kollektiivkoondamiste puhul). Selle ettepaneku vastu olid nii ametiühingud kui tööandjad.
EAKL rõhutas seejuures, et töötuskindlustuse ülesanne on kaitsta tööandjat objektiivsete riskide eest, mis kaasnevad muudatustega tööturul, kuid üksikute töötajate koondamine selliste hulka ei kuulu. Märgitud sai sedagi, et ministeeriumi soovi täitumisel peaksid tööandjad hakkama tasuma senisest kahtlemata suuremat töötuskindlustusmakset.

Töötukassas soliidne rahavaru
Kahjuks pole see ainus kord, mil ministeerium jonnib ning keeldub toetamast põhjendatud ja loogilisi ettepanekuid. Mullu sügisel soovis EAKL tõsta töötajale ette nähtud kindlustushüvitise määra 10 protsendipunkti võrra. Ametiühing lähtus seejuures asjaolust, et töötuskindlustus loodi meil miinimumtasemel, mida nõuti Euroopa Liidu liikmesriigilt. Vähetähtis polnud seegi, et nelja aasta jooksul on töötajate kindlustusmaksetest töötukassasse kogunenud soliidne tagavara.
EAKL sai 2005. aasta novembris oma ettepanekule sotsiaalministrilt vastuse, et rahvusvaheliste uuringute andmetel vähendab suurem hüvitis inimese motivatsiooni tööle minna ja pikendab töötuna oleku aega 0,2–0,6%. Töötukassa andmetel sai töötu Eestis mullu töötuskindlustushüvitist keskmiselt 135 päeva. Elementaarse arvutusoskusega inimesele ei valmista raskust jõuda tulemuseni, et 0,6% ülaltoodud näitajast ei anna kokku isegi tervet päeva! Kas on võimalik tuua veel ilmekamat näidet formaalsest suhtumisest tööinimeste muredesse?
Paratamatult nõuab vastust küsimus: miks ei vii sotsiaalministeerium, mis lisaks teistele ülesannetele on kutsutud ja seatud lahendama ka tööturuprobleeme, ellu töötajate olukorra parandamisele suunatud ettepanekuid?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)