Päikese, naeratuste ja kontrastide maa

Selline koht on olemas. See asub Indias, mida Euroopas aastasadu on peetud müstika ja saladuslikkuse sünonüümiks. Selle koha nimi on Auroville.

Pääsemine talvekülmaski niiskelt Maarjamaalt ideaalsesse 25–30kraadisesse paradiisi võtab esmahetkel lausa silma märjaks: miks valitseb küll maailmas selline ebaõiglus?! Mõnel pole vaja muretseda ei soojade riiete ega iga päevaga suurenevate küttearvete pärast. Isegi toidumure tundub teisejärguline olevat: kasvavad ju eksootilised puuviljad lausa tänaval – siruta käsi välja ja vaid võta! Piinab vaid küsimus: kuidas küll õnnestub inimestel sellises õndsuses vaesuse ja nälja käes virelda? Kas tõesti on asi omamoodi harmoonias: kus loodus on inimest oma soojuse, värvikirevuse ja küllusega üle külvanud, seal loob inimene endale vastukaaluks üsna jubedad elamistingimused, aga kusagil karmides Põhjala tingimustes ümbritseb ennast võimalikult suure koguse iluga ning hellitab isegi võilille, justkui oleks see pereliige. Ei suuda inimene ilma teatud koguse negatiivsuseta elada...

Libamustus

Jah, loomulikult šokeeris algul igal pool Indias lokkav vaesus ja mustus. Teeääred linnades olid täis mingeid imelikke onne, seda kuni  läänelike city'deni välja. Kartongist ja plekitükkidest, riideräbalatest ja muust prahist tehtud osmikutes elatakse. Tuli välja, et need on ka poed ja töökojad. Nende juures elati rahulikult oma igapäevast elu: söödi, magati, käidi „tualetis“ (otse tänaval), pesti ennast ja toidunõusid, samas jooksis ringi lastekari, tehti tööd ja kaubeldi. Loomulikult toimus kõik see kohutavas prügilasus. Tõsi küll, lähemal uurimisel selgus, et kõigis neis ehitistes on elekter, õhtuti särasid seal teleriekraanid ja arvutimonitorid. (Kui palju ja kellele onniomanikud elektri eest maksid, ei läinud allakirjutanul korda välja uurida.)

 Esialgu ei saanud ma päris hästi aru, mis mind tolles vaatepildis häiris. Midagi oleks nagu korrast ära olnud. Hakkasingi siis seda vaatepilti meie tingimustega võrdlema.

Aastaid tagasi sai noore mehena tööasjus Tallinna prügimäel käidud ja need mõned korrad sööbisid mällu. Nüüd, omavahel võrreldes, olid need, visuaalselt nii sarnased olukorrad, siiski millegi poolest kardinaalselt erinevad. Ja sain äkki aru – erinesid lõhnad ja inimesed. Ka kõige mustemad ja üleasustatumad India linnad lõhnasid fantastiliselt. Mitte kordagi ei löönud ninna pesemata ihu kirbe hais ning inimesed olid alati puhtalt ja värvikirevalt riietatud – seda eriti naised. Nende sarid olid midagi sellist, mille kirjeldamisele ei ole isegi mõtet aega raisata, – neid on tarvis näha. Nii et legend India kohutavast mustusest tundub olema väline külg, tegelikult on hindud vägagi puhas rahvas.

Üks esimesi õppetunde, mille India mulle andis, oligi see, et ei tohi asjade ja inimeste üle otsustada nende välimuse järgi.

Indias on üks levinumaid tegevusalasid kerjamine. Kerjavad lihtsalt kerjused, vigased ja kõikvõimalikud palverändurid, kerjavad lapsed ja naised. Tihti tekib tunne, et kerjab kogu rahvas. Silm harjub kerjustega nii ära, et neid peaaegu ei märkagi.

Näen, et üle tee tuleb üks järjekordne kerjusemoodi noormees. „Oh ainult, et ta jälle raha küsima ei hakkaks – nii väsitavad on need kerjused!“ mõtlesin. Tulija aga võttis oma niudevöö (rohkem tal midagi seljas ei olnud) voltide vahelt välja Nokia E90 Communicatori, avas selle ja toksis midagi arvutisse. Teisel korral astus aga pangahoonest välja üks hambutu ja ülikõhn vanamehenäss, American Expressi kuldkaart peos.

Mõlemad kohtumised toimusid India rikkamas – lõunapoolses osas. Põhja-Indias, eriti valgetele turistidele armsatest suurlinnadest eemal, on vaesus ikkagi hirmutav. Kuidas õnnestub sealsetel inimestel endal ja oma perel hing sees hoida, see on suur saladus. Arvan, et suurelt jaolt toituvad nad õhust ja armastusest.

Liiklus ja loomad 

India liiklus on suuremalt osalt midagi kirjeldamatut. Uutes suurtes metropolides ei ole asi küll nii groteskne, aga enamasti tabab sind ikkagi küllalt suur šokk, kui esimest korda sellesse möllu satud. Kujutage ette tipptundi Tallinna vanalinnas, kuhu on millegipärast suunatud kogu linna liiklus ja kus samal ajal toimuvad mingit sorti kaevamistööd, liiklus on aga jäetud ennast ise reguleerima ja autojuhid on küljepeeglid maha kruvinud, et oleks võimalik kuidagi üksteisest mööda pressida. Aga Indias toimub selline sebimine ühest suuremast linnast teise viiva maantee peaaegu kogu ulatuses.

Enamasti ei ole seal esimesel hetkel võimalik üldse taibata, kus üks asula lõpeb ja algab teine. Asustatud punkte on igal pool! Nad lihtsalt lähevad ühe nime alt sujuvalt üle teise alla.

Nii võib saada ehk ligilähedase pildi sellest, mis toimub. Ainult et  lisaks kohutavale hulgale ringisebivatele inimestele ja igatsorti liiklusvahenditele täidab neid kitsukesi tänavaid veel terve hulk vabalt liikuvaid loomi: koeri, lehmi, pulle, kanu, kitsi ja keda kõiki veel. Kogu see tuhandehäälselt tuututav ja karjuv vool kurdistab ja haarab sind endasse, ning alles seejärel saabub tõeline šokk. Seisad keset seda melu, julgemata sammugi astuda, kartes sinuga kokku põrganud inimeste halvustavaid pilke ning kujutledes, kuidas mõni liiklusvahend su kindlasti lömastab.

Kuid, võta näpust, tolles meeletus rahvamassis ei puuduta sind mitte keegi. Ja kui on tarvis üle tee minna, peab lihtsalt minema. On tarvis rahuneda ja üldisesse voolu sulanduda. Siin lihtsalt austatakse olendeid, kes koos eksisteerivad.

Nägin kord Varanasi vanalinnas sellist huvitavat pilti: keset maksimaalselt kaks meetrit laia teed magas sirakil küllalt suur koer. Ühest teeotsast tuli suur punaseks värvitud sarvedega pull. Punased sarved tähendavad, et see on püha loom – mingist pühast loomasuguvõsast. Neil on tegelikult kõik loomad pühad, aga nonde eriti pühade loomadega viiakse veel erinevaid rituaale läbi.

Niisiis, lesis see koer rahulikult keset teed. Tuli siis pull ja jäi koera juures seisma ning vaatas teda pika ja mõtliku pilguga, enne kui möödumismanöövrit alustas. Teisest tänavaotsast põrises kohale motorikša – kabiiniga mopeed, mis oma põrina pärast kannab hüüdnime „tuk-tuk“. Veel tulid üks mootorratas ja pisiauto. Kogu see seltskond sai koera juures kokku, aga kuidagi õnnestus neil praktiliselt peatumata ja üksteist riivamata ennast vajalikku suunda pressida, ning igaüks läkski oma teed. Koer aga magas rahulikult oma koha peal edasi.

 Üldse on sealsetel loomadel hoopis teistsugune hingeelu, kui meie neurootilistel koduloomadel. Näiteks on Indias kohutavalt palju vabalt hulkuvaid koeri, kuid kuulsin kogu sealviibimise ajal vaid paar korda haugatusi. Tundub, et sealsed elanikud on endale vägagi kindlalt selgeks teinud selle seaduse, mida õpetas kunagi rebane Väikesele Printsile: „Kui sa kellegi kodustad, siis sa ka vastutad tema eest.“ Sealsed inimesed võimaldavad igal olendil ise enda eest vastutada. Seepärast on looma silmis vaikne rahulik väärikus, mitte aga hirm, et äkki unustatakse talle süüa anda.

Transport ja kauplemine

India on tohutu suure kiiluna maailmamerre tungiv maa, mida idast, läänest ja lõunast ümbritseb vesi, põhjast aga Himaalaja mäestik, Nepaal ja Pakistan.

Nii imelik kui see ka ei ole, kuid Indias praktiliselt puuduvad reisisadamad. Ainus moodus kuskile pääseda on sõita lennukiga. Ka siseriiklikult on lennuühendus ääretult hästi arenenud ja kohalikele elanikele taskukohane. Üldse tehakse vahet turistide ja kohalike elanike vahel. Kohalikud maksavad tihti oma sõidu eest paar korda vähem.

Samuti on väga arenenud rongiliiklus. Võib jääda mulje, et Indias on selles sfääris kohutav segadus, aga võta ka teisest näpust – rongid liiguvad küllaltki täpse sõiduplaani järgi. Oma koha leidmine neis samuti üsna lihtsaks tehtud – perroonidel riputatakse kindla vaguni peatumiskohta üles reisijate nimekirjad. Samuti on rongid küllaltki puhtad ja mugavad ning – mis peaasi – lõhnavad.

 Üldse on transporditeenus väga hästi arenenud – igale maitsele ja rahakotile. Taksode ja kõikvõimalike rikšade vähesuse üle küll kurta ei saa. Mis hindadesse puutub, siis ei tohi unustada tingimast.

Tingimine tundub olevat nagu rahvuslik spordiala. Ja ega asi ole ju selles, et kõik tahavad sind kindlasti petta, vaid tingimisega saadakse kauplemisest tõeline nauding. Toimub suhtlemine, kuid see on tunduvalt tähtsam, kui lihtsalt kauba äramüümine.

Kunagi 1970-ndate lõpul tuli meie perele külla üks noor Rootsis elav ja ka seal sündinud sugulane. Kui ta oli mõne päeva omal käel linna peal käinud, rääkis ta kord õhtusöögi ajal, et küll meil (nõukogude eestlastel) on ikka huvitav elu. Et midagi osta, on tarvis see asi kusagilt leida, või on tarvis üles otsida keegi tuttav, kellel sellele asjale mõnes laos või puhvetis juurdepääs. Et isegi pileti ostmiseks autobussis on tarvis suhelda. Samas neil Rootsis polevat mingit huvitavust – lähed lihtsalt poodi ja ostad...

Meie ei osanud tollal kohe kuidagi selles kõiges eelist näha, vaid oleksime pikemalt mõtlemata temaga kohad vahetanud ja heal meelel „igavat“ Rootsimaa kaubandust nautinud.

Nüüd tuli see kõik jälle meelde. Tõepoolest, tundub, et oleme tõesti üht-teist minetanud. Ei tea, kas me ka siis üksteise suhtes nii ükskõiksed ja tõrjuvad oleksime, kui peaksime rohkem suhtlema?

Üldse hakkasin mõtlema, et kui Indias elataks samamoodi kui meil Eestis, käiks seal üks kuradima sõda hommikust õhtuni ja maanteid ei saaks „tänu“ avariidele üldse kasutada. Kui meil ei suuda ca 30 inimest ühel ruutkilomeetril rahus ära elada, siis kuidas oleks veel võimalik, et 3000 eestlast ruutkilomeetril koos on ja et neil hambad naabri verega pidevalt koos pole.

Auroville

Ja nüüd meie peamisest reisisihist.

Lõuna-Indias, Tamil Nadu provintsis asub Pondicherry, millest 10–15 km kaugusel pesitseb maapealne paradiis Auroville. Selle kohanime sünonüümiks võiks olla Inimkonna Kodu.

40 aastat tagasi oli sel kohal kõrb, kus ei kasvanud mitte midagi peale kümnekonna palmi ja ohakate. Tänaseks on seal õitsev oaas oma iseseisvate vee- ja niisutussüsteemide ning energiapargiga.

Auroville'il ei ole omanikku. Kõik materiaalne, mis seal on, kuulub Auroville'ile, Auroville aga kuulub Inimkonnale – see tähendab, et Auroville kuulub ilma erandita võrdselt kõigile inimolenditele. See aga tähendab, et igal inimesel maailmas, olgu ta rikas või vaene, musta või valge nahaga, vana või noor, on õigus Auroville'i elama asuda. Vähe on aga neid, kes seal elavad (tänaseks kokku umbes 2500 inimest). Ja vähe on ka neid, kes sinna elama asuda tahavad. Miks?

Murdsin selle küsimuse üle pead ja jõudsin järeldusele: Auroville'is kehtib vaid üks, kuid oluline tabu – keelatud on „gurutamine“ ja igasuguste religioossete, poliitiliste või muidu maailmavaateliste dogmade propageerimine. Paljudel inimestel on aga vajadus tõestada, eelkõige iseendale, et nende eluviis on ainuõige. Neil oleks Auroville'is olla väga raske – kui mitte lausa võimatu.

Kogu selle ime, mille nimeks Auroville, on „sünnitanud“ Ema – kodanikunimega Mirra Alfassa.

Auroville'i idee algatas Sri Aurobindu – advokaat ja revolutsionäärist poliitik, aga ka poeet, filosoof ning Integraaljooga looja. Tema mõte oli luua Päikeselinn, kuid enne oma surma, 1950. aasta detsembris, pettus ta oma järgijates ning lõpetas nendega suhtlemise. Ainsaks ühenduskanaliks Sri Aurobindu ning tema õpilaste vahel jäi Ema. Tema on täna nii Auroville'i kui ka Pondycherry kaitsepühak, kogu elu neis linnades käib Ema ja Aurobindu ümber.

Niisiis – Auroville'i „sünnitas“ selleks ajaks juba üle 70-aastane naine, kelle kutsel tulid tuhanded inimesed üle maailma, justkui mesilased mesilasema kutsel, ning kandsid kokku nii ehitusmaterjalid kui ka taimed, tagasid vee ja energia.

Ja nüüd jõuame Matrimandiri juurde. Ühel päeval 1970. aasta jaanuaris rääkis Ema prantsuse arhitektile Roger Angerile oma nägemusest. Ta kirjeldas 36-meetrise läbimõõduga ja 360-meetrise ovaaliga kera, mis olevat kaetud puhtast kullast „kärgedega“, ning mille nimeks pidi olema Matrimandir. Ta kirjeldas tolle kera keskel asuvat 12-meetrise raadiusega ovaalset kambrit, mille keskel asuvat Matrimandiri süda – enam-vähem meetrise läbimõõduga looduslikust kristallist kera. Kerale pidi kogu päeva jooksul langema päikesekiir. See oleks tolle tohutu hoone ainus energia- ja valguseallikas. Matrimandiris ja tema ümber, 360 meetri raadiuses, olevat Rahupaik (Peace Area), kus peab valitsema absoluutne vaikus. See oleks koht, kuhu tullakse, et olla vaikuses – nii välises kui ka sisemises. Sinna tullakse, et olla Kodus!

Roger kuulas Ema jutu ära ning ütles, et seda ehitist on täiesti võimatu reaalselt luua – see olevat utoopia. „Ja pealegi,“ kahtles ta, „isegi kui leitaks tehnilised võimalused, kust võtta ehitamiseks raha?“

Ema vaatas talle pikalt ja läbitungivalt, kuid suure armastusega silma ning vastas: „Ma rääkisin, milline oli minu nägemus. Kuidas selle ellu viite, on teie asi – mõtelge!“

1971. aasta 21. veebruaril pandi ehitisele nurgakivi. 1993. aastal, kakskümmend aastat pärast Ema surma, paigaldati kristallkuul. 2003. aastal lõpetati kullast kärjeketaste monteerimine. Matrimandiri ümbritsevas pargis käivad aga tööd tänini.

 Vaat nii... Tuleb välja, et teatud tingimustes on eri rahvusest inimesed vägagi võimelised üheskoos elama ja töötama. Kusjuures töötama mitte endile aineliste väärtuste kogumise eesmärgil, vaid inimkonna abstraktse õitsengu nimel. ÜRO-s, mille üheks programmiks Auroville on, kannab see koht nime UUE AJASTU INIMESE LOOMISE LABORATOORIUM.

Oma kogemusest võin öelda, et kui oled kord sellega kokku puutunud, ei saa sa ilma selleta enam elada.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

FOTODEL:

ELU JA SURMA SÜMBIOOS: Loo autor Varanasi linnas Gangese kalal. Taamal toimub põletusmatus.

SIESTA: Keskpäeval võib eri vanuses inimesi puhkamas näha lausa igal sammul.

VARANASI – SIIDIPEALINN: Nende poiste käe all valmivad Varanasi linnale näo andvad siidkangad.

LASTEAED: Mumbai pisikesed kodanikud on toodud linnaparki lõunauinakule.

MANDALA: Elamute välisuste ette tekivad igal hommikul justkui võluväel küllusesümbolid -lilledest või kriidist mandalad.

BODHGAYA: Loo autor ühes neist mitmekümnest budistlikust templist, mis moodustavad Bodhgaya linna.

SÕBER: Loomad seiklevad Indias vabalt ja loomulikult ka suhtlevad vabalt kellega tahes ja kus tahes.

Jaga |