Raamat perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist

See on aastail 2005–2016 kirjutatud artiklite, ettekannete ja kirjade kogumik. Materjal on järjestatud aastate kaupa. Nii võib jälgida ka autori mõtte arengut – algul mingi valdkonna teaduslik läbitöötlus, ja kui asi endal selge, siis märgukirjad, ettepanekud, soovitused. Hoolimata sellest, kas avalikkus ja võim neid soovis või mitte.

Kokku ilmub siin 32 artiklit, ettekannet ja kirja. Algab ülevaatega Vana-Rooma perekonnast ja abieluseadustest keiser Octavianus Augustuse ajal. Seda kirjutades veendusin, et tänane hedonism oli omane juba 2000 aastat tagasi neile, kellele materiaalsed hüved olid üleliia kättesaadavad.

Aastatuhandete vahetuse järel töötasin koos Heino Luige ja Valter Aasmäega Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi ERARE-ga. Sellest on kogumikus ühisartikkel, mis näitab maaelu ja perekonna seotust. Siis ülevaade „Maarahva tervis“, mis hõlmas saja aasta statistikat – see oli põllumajandusajaloo koostaja Arvo Sirendi soov.

227 aastat tagasi kuulutas parun Berend von Üksküll Vana-Vigala mõisas välja Vigala õiguse. Seda uurides leidsin, et Vigala õigusega on sama häda nagu tänapäeva seadustega – paragrahve palju, abi vähe. Vene miljardär Mihhail Fridman väljendas seda umbes nii: mis saab üks seadustega paber aastatuhandete vanuste tavade vastu! Tänasest märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest on välja jäänud nõue, et küsimusele tuleb vastata sisuliselt. Minu kogemusel käsitlevad riigiasutused ja isegi õiguskantsler ilmselget möödavastamist täisväärtusliku vastusena.

Osa artikleid on pühendatud rahvastikustatistikale. Sellepärast, et need näitavad ja ennustavad rahvuse kestmist. Defitsiitne sündimus viimasel 25 aastal näitab rahva elujõu langust – umbes neljandik sünde on pidevalt puudu. Sellele trendile on vaja vastu seista. Põhiseadus on siin aluseks. Eesti rahvuse säilimine läbi aegade – selle fraasi eest põhiseaduses võlgneme tänu metsavend Alfred Käärmannile.

2015. aastal moodustati Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm. Suuresti tänu Rein Ratasele. Pole põhjust kahelda, et 18 aasta pikkune rahvastikupoliitika alane töö hakkab juuri alla saama. Vaja on luua rahvastikupoliitikaga tegelevad institutsioonid. Toetusrühmast jääb väheks.

Peamine innustaja raamatu väljaandmisel oli väsimatu Ago Teder, kellega sain tuttavaks, kui töötasin rahvastikuminister Andra Veidemanni nõunikuna. Käisin Tederi juures ideid ja hinnanguid otsimas. Tema õpilane ja kasvandik Avo-Rein Tereping tegi raamatu juures ära toimetajatöö ja aitas kaasa trükkimisel. Eelkõige tänu Tederile ja Terepingile ongi raamat olemas. Loodetavasti hakkab ta tööle perekonna ja kodu tähtsustamisel, et riik püsiks. Ehk hakkavad need hoiakud jõudma rahva ja võimude vaimusfääri ning sealt poliitikasse. See kõik võtab aega. Näib, et üksnes negatiivsed muutused toimivad ühiskonnas kiiresti. Oodatavasti annab raamat aluse poliitilise demograafia väljaarendamiseks Eestis.

Raamatus esitatud mõtted ei sündinud üleöö ja mitte ainult autori peas. Neid on kontrollitud kollektiivse intellekti – mitmesuguste auditooriumide peal, eriti aga Toompea Haridusseminaris. Ühel päeval selgus, et meie rakendatud küsimuste ja ettepanekute meetod pole sugugi uus, vaid seda kasutas juba 25 aastasada tagasi Sokrates, kes tegeles Ateena linnas sellega, et „katsus järele“ inimesi ja ajas neid segadusse, avastades nii nende võhikluse asjus, milles nood ise pidasid end kompetentseks.

Õilsa Sokratese võte on saanud sokraatilise meetodi nimetuse. Polegi üllatav, et sedaviisi teenis Sokrates ära paljude meelepaha, ja on ka teada, kuidas kõik lõppes. Toompea Haridusseminar on ajaloost õppinud ja üldreeglina ei pöördu mitte üksikisiku, vaid vaimu- ja võimutäiusliku institutsiooni poole selle vastutusalas – näiteks Riigikogu, rahvusülikool, Teaduste Akadeemia, õiguskantsler, loomeliidud.

Vastamise käigus ja vastuste analüüsil ilmnevad Eesti suurimad probleemid: hoolimatus, harimatus, kõrkus ja vastutamatus, mis, üksikult võttes või kõik koos, on saanud Eesti arengu peamiseks tõkkeks. See on Toompea Haridusseminari sõnum. Vist enamikul nn. juhtivatest töötajatest ei ole piisavat ettevalmistust juhtimiseks, valitsemiseks, haldamiseks ega sidustamiseks.

Raamat on vajalik neile, kes mõtlevad kaugemale tulevikku ja hoolivad Eestist; neile põlvkondadele, kes tulevad peale meid.

Ehk ka mõni presidendikandidaatidest tutvub selle raamatu kaasabil meie demograafilise olukorraga. Raamatu väljaandmine oli võimalik üksnes tänu omaste, sõprade, autoriga unisoonis mõtlevate poliitikute ja ettevõtjate rahalisele toele. Riigikogu liikmetelt laekus neljandik vajalikust summast. Tänan kõiki!

(Autori ettekandest raamatu „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ esitlusel 15. juunil Riigikogus.)

[esiletõsted]:

Defitsiitne sündimus viimasel 25 aastal näitab rahva elujõu langust – umbes neljandik sünde on pidevalt puudu. Sellele trendile on vaja vastu seista.

Vastamise käigus ja vastuste analüüsil ilmnevad Eesti suurimad probleemid: hoolimatus, harimatus, kõrkus ja vastutamatus, mis, üksikult võttes või kõik koos, on saanud Eesti arengu peamiseks tõkkeks.

JAAK UIBU,  D.Sc., Ph.D., raamatu autor

Jaga |