Maharaiutud pead ei too demokraatiat

KAUPO TÕRUKE,      15. september 2004


Praegune poliitiline demokraatia on riigi õigusliku kaitse alla võtnud palju institutsioone, eelistades ühtesid teistele ja soodustades suuri varanduslikke vahesid eri ühiskonnakihtide vahel. See tingib sügavaid sisemisi vastuolusid ühiskonna sees. Enam pole need vastuolud tingitud üksnes materiaalsete vahendite jaotumise ebaühtlusest, vaid mängu on tulnud ka religioossed vastuolud.

Prantsuse vabariik sündis maharaiutud peadele. Kõigi eelduste kohaselt peaks see olema demokraatlik vabariik. Sest põhimõteteks, millele see rajati, olid liberte, fraternite, egalite – vabadus, vendlus, võrdsus. Rahva loovutamatute ja pühade õiguste lipukirjaks seadmine oli masse õhutanud võitlusele absolutismi vastu, kasvatanud neis iseteadvust ning süvendanud võidutahet. Kuid need loosungid ei täitnud monarhia veristele varemetele demokraatliku riigi loomisel kaugeltki kõiki lootusi, mida neile nii ootusrikkalt ja enesestmõistetavalt pandi.

Vendluse asemel suurenevad vastuolud
Vabaduse ja poliitilise võrdsuse kehtima panekule ei järgnenud vendlus. Seevastu hakkasid eri kihtide majanduslikud vastuolud välja paistma palju teravamalt kui seni, mil majanduslik ebavõrdsus käis käsikäes poliitilise võrdsusetusega. Saavutamata jäid rahva unelmad ja igatsused: sotsiaalne rahu kooskõlas rahva üldiste huvidega ning nende alusel.
Jean-Jacques Rousseau uskus, et demokraatia peamine põhimõte – rahva üldine tahe – on vaid tarvis kõigile mõistetavalt kirja panna, kirjapandu seadusena välja kuulutada ja see hakkab toimima. Seni on saavutatud kõikjal maailmas vaid demokraatliku korra välised poliitilised raamid. Need raamid on sarnased loodetava puhta veega jõe betoonist valatud sängile, milles voolavad kõige mitmekesisemad vedelas olekus ollused, välja arvatud puhas vesi. Praegune poliitiline demokraatia on riigi õigusliku kaitse alla võtnud paljusid institutsioone, eelistades ühtesid teistele, soodustades suuri varanduslikke vahesid eri ühiskonnakihtide vahel, tingides niiviisi sügavaid sisemisi vastuolusid ühiskonna sees. Praegusajal pole need vastuolud tingitud mitte ainult materiaalsete vahendite jaotumise ebaühtlusest, vaid mängu on tulnud ka religioossed vastuolud.

Sümbolid ja tavad Prantsusmaal
Tulenevalt Prantsuse Vabariigi liberaalsest demograafiapoliitikast, mille juured on usutavasti kunagistes kolooniates, elab Prantsusmaal nüüd suur hulk immigrante, kellest põhiosa on moslemid. Prantsusmaa poliitilisest demokraatiast lähtudes on prantslased kuulutanud islami teisejärguliseks usundiks ja nõudnud moslemiperekondadest pärit kooliõpilastelt, et nood ei tohi kanda pearätikuid, mis olevat islami sümbolid.
Silme ette tuleb pilt, kui kõrgetele riigiametnikele kanti ühel ajal ette, et moslemitüdrukud kannavad oma tava kohaselt koolis alati pearätte. Asja arutati ja leiti, et nii ikka ei tohi olla Prantsuse Vabariigis, et keegi rõhutab oma usulist kuuluvust, unustades ristikesed katoliiklaste kaelas. Siis tuli keegi ideele, et see tava tuleks ära keelata, kuidas aga demokraatia kantsis midagi niimoodi ära keelata.
Otsustati juuresolijate heakskiitva mõmina saatel nimetada tava ümber sümboliks. Ilmselt oli lihtsam hakkama saada sümboliga kui tavaga. Kuigi tekib kiusatus kahelda, kas ikka prantslased teevad vahet sümbolil ja taval, on nende kirjakuju symbole ja usage liiga erinevad, et seda kahtlust pikemalt hellitada.
Muidugi, tollest ajast tavaks saanud kurjategijate peade maharaiumine oli üks prantsuse demokraatia pikka aega õilmitsenud verine tava. Islam on samuti väga pikkade traditsioonide ja tavadega usund, mida selle kummardajad au sees peavad.

Usulised eelarvamused sarnanevad rassistlikele
Kui Prantsusmaa suhtub väga sallivalt immigreerujatesse, siis oleks vähemalt demokraatlik suhtuda sallivalt ka moslemite tavadesse. Selline suhtumine, mida me näeme käesoleval momendil, tekitab väga suuri kahtlusi tõelise demokraatia olemasolus Prantsuse Vabariigis. Siin taga kumavad kõigepealt usulised eelarvamused (islamit peetakse teisejärgulise tähtsusega usundiks!). Kui aga on usulised eelarvamused, kaugel siis enam rassistlikudki.
Meie peame vististi rahulduma ägedaima demokraatia ideoloogi Rousseau väitega, et "kui võtta demokraatiat selle sõna valjus mõttes, siis ei ole kunagi olnud ehtsat demokraatiat ega saagi kunagi olema. See ei ole loomuliku korraga kooskõlas, et suurem arv inimesi valitseks ja vähem arv oleks valitsetav".
Kuid Max Adler on väitnud, et tuleviku demokraatia raskuspunkt ei asu mitte niivõrd poliitikas, kuivõrd pedagoogikas. Sestap peaks meie riigi hea käekäigu aluseks tulevikus olema demokraatia põhimõtete õpetamine lastele alates väga varasest lapsepõlvest. Arvatavasti pole kellelegi saladus, et paljudes peredes on lapsed juba nelja-aastaselt allutatud neid ümbritsevate eelarvamuste, usaldamatuse, kadeduse, sallimatuse ja egoismi mõjudele sel määral, et seisavad algusest peale vääral teel.
Salus populi suprema lex. Rahva heaolu olgu ülim seadus.
Videant consules, ne quid res publica detrimenti capiat. Konsulid olgu valvel, et riik kahju ei kannataks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)