Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      11. juuli 2007


10. osa

Ei möödunud palju aega, kui kõmuleheks saanud "Postimehes" ilmus otse esiküljel suure stamppealkirja all meie küla lugejaid ja arvatavasti kogu rajoonirahvast hämmastav-hirmutav uudis: endise ajalehe "Vperjod" toimetaja juures käivad koos Interrinde peamehed. Olevat nähtud isegi Kogani karke saunaukse ees. Muidugi ei puudu ka "Dvigateli" kindraldirektor.

Ilustavaks kinnituseks jutule pilt meie tagasihoidlikust saunast kui ajaloolisest paigast. Vähe on öelda, et olin hämmastunud. Tähendab: minust tehti mustemat masti rahvuslik kurjategija, vaenlane.

Selgituseks lisan, et minu saunas on Interrinde inimestest käinud ainult Arnold Sai. Olime head tuttavad. Ta töötas Tartu Aparaaditehases riikliku kvaliteedikontrolli inspektorina. Isiksusena huvitav inimene. Siberi eestlane. Üks vähestest eestlastest, kes töötas Baikonuri kosmodroomil katsetajana. Pensionipäevil tuli Eestisse. Ajalehes "Vperjod" trükkisime ära tema meenutused Baikonuri-päevilt. Kuna teadsin, et Tartus on selline mees, palusin tal kirjutada. Nii me tutvusimegi. Inimesena huvitav, tehniliselt kõrgesti haritud, kindlasõnaline. Arnold Saiaga olid meil jutuajamised poliitilistel teemadel.

Kommunistliku partei liikmena oli ta minust mitmeti põhimõttekindlam, kuid ka vanameelsem; meil kujunes tulisemaidki maadejagamisi. Ent see pole tänase kirjutise teema. Uutmoodi kapitalismi ja natsismimaigulist demokraatiat kahtluse alla seades, lahkus ta isademaalt Eestist nagu paljud teised.

"Dvigateli" tehase direktori Jarovoiga kohtusin ümmarguselt aasta hiljem juba ajalehe "Meie Elu" toimetajana.

Istusime kõrvuti ja teatasin talle: „Uuemas ajaloos on andmeid, et te olete minu pool käinud. Et ajalugu mitte petta, kutsun teid külla." Ta lubas Tartu-kanti tulla kui vaja ühele noormehele ratastool üle anda tehase poolt osutatava humanitaarabi korras. Jäigi aga Jarovoil minu saunas käimata ja nii luhtusid täielikult lootused ajalugu "plombeerida".

Sellel esimesel ja viimasel kohtumisel küsisin üle ja sain teada, et Eesti ajakirjanduse poolt Jarovoile omistatud kindralitiitel ei oma kahjuks juriidilist jõudu – ta on vaid nooremohvitserkonda kuuluv reservkapten.

Kadunud Koganit kohtasin Tartus ühel parteiaktiivil Kontrollaparaaditehases. Temagi ei jõudnudki minu sauna.

Uutmoodi „eetikanormid" lubasid minu tookordsetel kolleegidel nimetatud kombel toimida ja mingisuguseid väljamõeldisi tõe pähe esitada. Eesmärk pühendas igasugused abinõud. Ehkki me Lenineid-Stalineid nimelt selle eest hukka mõistsime. Siis see veel hämmastas mind. Täna on selline teotsemine meie ajalehtedes saanud tavapäraseks. Toogem näiteks või nüüdne rahvaliitlase Villu Reiljani läbi meie "vaba pressi" kadalipu ajamine või juba tüütuseni labased Kruuda-lood. Eriti paistab sellega silma sisu väärivale paberile trükitud ja küllap siis vist ka lugejaskonda rahuldav ÄP-u. Mina ja mõned mu tuttavad nimetavadki Äripäeva sellise nimega. Peaaegu igas lehenumbris leiab vabanduse. Tähendab – järjekordselt "tehti ära" süütule inimesele.

Midagi pole parata: dollaridemokraatiat tuleb viljelda, muidu pääsevad parlamenti viimati ausad mehed ja lõpuks saavad veel enamusegi.

Rahvale aga võib teha tsirkust. Lõbus rahval ja veel parem tsirkusetegijail!

Infokraatiast, sellest tõsisest teemast, aga teeme juttu teinekord.

(Järgneb)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)