Kuhu panna lapsed?

AADU RAST,      09. august 2006


Olen sügavalt veendunud sotsialistide-utopistide omaaegse lasteaiaunistuse rakendatuse valdavas sobimatuses tänapäeva arenenud ühiskonda. Igaüks meist vajab siin ilmas elamiseks kindlustunnet – kodu. Eriti veel lapsed. Neid püütakse aga tundmatusse uude keskkonda tarida. Iga päev vara soojast voodist üles ja minema! Endalgi on uude töökohta minekuga ja sisseelamisega tegemist.

Olen sel teemal kirjutanud 2004. ja 2005. aastal Õpetajate Lehes, kus järgnes dispuut mitme kuu vältel. Aga see on ikkagi tilk meres. Kuid mis teha, kui vanemahüvitise lõppedes on elatusvahendid otsas?! Lapsed aeda ja ise tööle!

Erakonnad on avastanud lapsed

Nüüd, pärast aastaid kestnud appikarjeid ja isiklikke pöördumisi on erakonnad avastanud laste teema kui perspektiivse ja on lülitunud laste probleemide lahendamise aktsiooni. Võttis aastaid mis võttis, aga praegune valitsuskoalitsioon on lõpuks välja töötanud lapsehoidja kutsenõuded ja statuudi. Presidendil jääb üle seadusele käsi alla panna.
Eelseisvast õppeaastast alates on lapsehoidja kutsega inimeste ettevalmistamine kavas jälle ka Tallinnas Pedagoogilises Seminaris. See annab lootust, et vähemalt järjekorrad lasteaedadesse ja sõimedesse kaovad ära. Tõsi, riigi kulul koju minevate hoidjatega, seega uue süsteemi paikaloksumine võtab kindlasti aega, aga tekkivad probleemid peaksid olema lahendatavad.
Lasteaias on nn lapse "pearaha" üle 1700 krooni kuus. On kuulda, et samasugust summat hakkavad riigilt või omavalitsuselt saama ka kodused hoidjad. Seda enam ollakse valmis hoidma enam kui ühte last, sest raha tõesti ei ole suur. Kahel-kolmel suudab üks hea hoidja küll silma peal hoida. Pealegi, kui vanemad ka midagi maksavad nagu ka aialapse puhul.

Laste hoidmine vajab ümberkorraldamist

Olen veendunud, et laste hoidmine (kasvatamine) vajab meil kardinaalset ümberkorraldust. Lasteaiad ei saa haarata kõiki lapsi mitte mingil juhul kas või laste suure laialiasustuse tõttu. Eriti maal. Aga ka hoidjate statuudi sisseviimine loob tõrkeid, kuivõrd see laste hoidmine on jagatud (tükeldatud) haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja omavalitsuste vahel. Näeksin, et laste hoidmise lahendamine toimuks kompleksselt. Haridusameti info järgi on lasteaiad laste sagedaste haiguste tõttu täidetud 65–80%, nii peaks olema võimalik hoidjaga kodus olevatel lastel külastada ka lasteaeda mõnel üksikul päeval kas seal söömiseks või mängimiseks, kui varem nii kokku on lepitud.
Meie kanoniseeritud lasteaedade institutsiooni puhul võib isegi sellele mõtlemine utoopilisena tunduda. Aga on jäänud meelde, et Pariisis tuttavaid külastades tunnistas näitleja Ene Rämmeld, et lõuna paiku viis pere lapsehoidja lapse mõneks tunniks aeda. Hoidja kui pere liige. Niisuguseks võiks see ka meil kujuneda. Muidugi, lasteaed peab olema sellistest külastustest ka huvitatud.

Raha tuleks paremini lugeda

Lastehoiu kardinaalne ümberkujundamine peaks andma ka suure majandusliku efekti. Tallinn maksab lasteaedadele aastas 450 miljonit peale. Arvestades, et laste haiguste tõttu puudub kolmandik, siis 150 miljonit läheb lihtsalt kaduma. Eestis ühtekokku aga kolm korda rohkem ehk 450 miljonit. Juba see teeks iga Eesti lapse peale 9000 krooni. Iga lapse kohta tuleb ka 1000 krooni eest kuus lasteaia ehitusmaksumust. Seda jääb Eestis kokku kasutamata 165 miljonit. Teisisõnu, raha haihtub.
Praegu on lapse haiguse korral kodus üks vanem. Neid on igal hetkel seetõttu kodus Tallinnas 5000, üle terve Eesti 15 000, keskmise palgaga 5000 krooni kuus. Kui see lugeda haigusrahaks, tuleb kokku 75 miljonit kuus. Aastas 11 kuuga 825 miljonit. Vähemalt sama palju eest jääb vanemate töölt puudumise tõttu loomata uut väärtust.
Lasteaedade abiga haihtub meil vähemalt 2 miljardit 265 miljonit krooni. Peaks olema, mille üle järele mõelda, et meie elu paremini korraldada.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)