Paduhiidlane Padu – hiiu hing ja Tartu vaim

Jaanus Kõrv,      12. juuli 2006


Oled nüüd juba ammu sünnisaarel tagasi?

Jah, üle kümne aasta Hiiumaal ja sünnikodus tagasi. Öeldakse, et kui oled 50 aastat vana ja tahad 10 aastat rohkem elada ning kui tervis lubab, mine tagasi ja ela 50 kilomeetri raadiuses sellest kohast, kus sündisid. Mina olen Hausma külas sündinud, isaisad on pärit Kuristest, pean koolmeistriametit ja elan Taterma külas – seega külakoolmeister. Annan ajalugu ja ühiskonnaõpetust nii Käina Gümnaasiumis kui ka Kärdla Ühisgümnaasiumis. Vahel mõtlen, et ega tänapäeva õpilased olegi nii väga erinevad meie põlvkonnast, aga nad on võrratult vabamad, enesekesksemad, teadlikumad, nõudlikumad ja ... laisemad. Viimasena öeldu on suhteline – seda seepärast, et nad tunnevad suurepäraselt arvutit, teavad asju, millest minul aimugi pole.

Ega sa siis külas ainult koolmeistriametit pea?

Sellega on nii, et igas külas peab oma Sokrates olema. Sokrates pidas end tõe "ämmaemandaks", mina seda muidugi pole, aga lõin siin MTÜ Hiiu Saare Elanike Lektoorium ja olen jõudumööda hiidlasi natuke harinud – ma ju filosoofiharidusega.
Külaelu on külaelu – alguses natuke harjumatu, sest küla teab sinust rohkem kui ise tead. See on miinus ja see on pluss, aga küla poolt vaadatuna paistab ilmaelu teistmoodi, kui ajalehest ja televisioonist – külaelu on lihtsam, elu on siin normaalseks läinud.

Missugune on raha roll sinu jaoks?

Kui palgatõusu-küsimus arutusel oli, küsisid õpilased: "Miks te streikida tahate, teil on niigi kõrge palk?" Tõepoolest, kui võrrelda õpetaja keskmist palka vabariigi ja Hiiumaa keskmisega, siis see palk laseb pensionieelikul elada küll. Kui Hiiumaale tulin, oli mul neli lehma, mullikas ja kanad, kartulipõld ka – ühesõnaga, teenima pidin leivaraha; leivakõrvas oli kodus käes. Praegu ma suuri loomi enam ei pea, on vaid 50 jänest, kanad ja kolm koera.
Aga kuidas ma õpilastele seletasin: kas see on suur raha või ei ole? Kujutage ette, et olete 15–16 aastat koolis käinud, kõrgkooli lõpetanud ja õpetajaks saanud. Te saate 8000-kroonist palka ja seega veidi üle 6000 krooni kätte. Poole sellest summast maksate korteri eest ära, leivarahaks läheb vähemalt 2000 krooni, 1000 krooni kulutate transpordi peale, ja siis peate selles eas võtma endale veel naise ja lapsi tegema. Küsisin poistelt: kes tahab õpetajaks minna? Poisid vastasid: ei me nii lollid ole!
Kool aga vajab noori õpetajaid, kes tänapäeva noort paremini mõistavad kui meie, kuid kahjuks on rahasaamise stiimul hariduse omast suurem. Samas on ka teine pool: õpilaste vabadused on suuremad, tekib käegalöömine; vanemad on tööl, pereisad tihti ka mandril ametis. See kõik annab koolis tunda isegi heade õpilaste puhul. Aga kui me rahvuse tulevikku vaatame, siis seda tuleb väärtustada – me ei tohi sellesse suhtuda kui pelgalt lastetegemisse, mis lõppude-lõpuks pole muud kui biomassi tootmine.

Kuidas ja kust see väärtustamine tuleb?

Kodanikuühiskonna rajamine või arendamine peaks olema üks põhiküsimusi ning algama tegelikult küla rohujuure-tasandilt. Ja mitte sellepärast, et siia peaks kindlasti just elama tulema ning iga hinna eest jaanalinde ja faasaneid kasvatama hakkama. See peaks olema nagu hingemaa, kuhu tulla ja mida välismaalastele maha ei müüda. Selles mõttes on asi läinudki palju paremaks – rahvas tuleb suvel jälle maale.
Mis õpilastesse puutub, siis paljuski on külajuurtega õpilasi nii Kärdlas kui ka Käinas, ja mulle tundub, et kui küla teab kõik sinust ja kodust, siis kool ei tea külast jälle midagi.

Kahjuks ei tea ka küla koolist midagi…

Eraldatust laste ja täiskasvanute vahel on palju. Erandiks on ehk jaanituli, kus koos käiakse, kuid muid koostegemisi ja kodukandi harimist on vähe. Kuid just selline ühistegevus seoks rohkem kooli ja kodu kogukonna kaudu – kogukond hakkaks teadma, mis koolis toimub, ja kool hakkaks teadma, mis külas on.
Eelmisel aastal panime Hiiumaal paika külavanemad. Meil on palju erinevaid seltse, kuid meil pole siduvat organisatoorset, loogilist tasandit, mis läbiks kõiki. Külavanem peakski olema kõikide niisuguste kooskäimisvormide jaoks ühendlüli, kes turgutaks ja kiidaks, sest kiitust vajab inimene, eriti külainimene, päris palju. Ka see on kodanikuühiskonna üks arengumomente.

Sa oled ka Kuriste kirikukoguduse vanem?

Jah. Ja, kui räägitakse usuõpetuse viimisest või mitteviimisest kooli, siis need on elukauged jutud. Olen üle 35 aasta koolmeister olnud, seepärast võin öelda, et ega mingisugune õpetamine ei tee inimest eetiliselt paremaks – tihti on kõige suuremad sulid kõige suuremad manipuleerijad kõikvõimalike eetiliste ja filosoofiliste õpetuste najal.
Apostliku Õigeusu Kiriku Kuriste kogudusse kuulub 63 inimest, kes on ristitud, ja kalmistu, kus on hauad 4–5 põlve tagasi. Kui räägime rahvustundest ja kokkukuuluvusest, siis arvan, et kiriku tähendus on tulevikus palju suurem, kui oskame seda praegu ette kujutada, sest see on tõepoolest koht, kus inimesed, kes kaugeltki mitte kõik usklikud pole, kokku saavad. Kirik on omamoodi tempel oma ajaloolise mäluga, traditsioonidega ja kooskäimisvõimalusega. Seepärast arvan, et kirikutesse tuleks palju tõsisemalt suhtuda – kui mitte niivõrd usulise, kuivõrd sotsiaalse tähendusega kultuuripärandisse.

Oled ka piiskop Stefanuse Hiiumaale toomise initsiaatoriks olnud...

Jah, Stefanus on Hiiumaal käinud kolm korda.
Minu vanavanaisa Tõnis Padu tõi 1884. aastal õigeusu Hiiumaale. Tema oli üks viiest mehest, kes Haapsalus tööl käies kohtus vene õigeusu preestriga. Siis oli teadupärast venestamisaeg, kuid õigeusuga koos anti teatavaid hüvesid, näiteks maad kiriku juurde. Aastatel 1885–1890 ehitati Hiiumaale kolm õigeusu kirikut: Kuri, Puski ja Kuriste. Pärast viimast sõda on säilinud ainult Kuriste, mis kogu aeg töötava kogudusena sai hiljuti 116-aastaseks.
Kuni Kuriste kirikut ehitati, peeti jumalateenistusi Padu Matsel ehk Tõnis Padu kodus, kus saarepuude vahele oli kirikukellad pandud. Mina ristitud ei olnud, sest isa põgenes siit enne küüditamist ära ja kui ma Hiiumaale tagasi tulin, oli kogudus soikus. 1998. aastal lasime abikaasaga end ristida. Kiriku remondiks õnnestus hiljuti saada miljon krooni.

Arvan küll, et küla peaks mõtlema oma kirikutele ja kogukond koolile ja kool peaks tulema lähemale külale, ning kõike seda oleks väga lihtne korraldada ilma igasuguse usuõpetuseta.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)