Edgar Savisaar: Kolm küsimust Langile, Pihlile ja Aegile korruptsiooni kohta

Tuntud politseimehe abikaasa kinnitas seda väitega, et pealinnas olevat registreeritud 37 korruptsioonikuritegu ning pistisevõtmiste arv olla kasvanud lausa viis korda. Anveltile kiitis takka ka sotsioloog Juhan Kivirähk, kellele ma ühes eelmises blogi sissekandes juba vastasin.

Muidugi hakkasin asja vastu huvi tundma. Kõigepealt tekkis

esimene küsimus: kes on need 37 Tallinna linna korruptanti?

Palusin küsida ajakirjanik Anveltilt, kust tema arvud pärinevad. Anvelt viitas vastuseks Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhatajale Mari-Liis Söödile. Soovisin teada, kes konkreetselt ja nimeliselt on need 37 korruptanti, kes Tallinna head nime häbistavad.

Linnavalitsusele Justiitsministeerium mingit sisulist vastust ei andnud. Siis pöördusid justiitsminister Rein Langi poole Riigikogu liikmed Kadri Simson ja Vladimir Velman, kellele ministeerium oli sunnitud lõpuks vastama.

Lang soovitab meil kasutada kohtulahendite registrit, millest paraku me vastust nimede kohta ei saanud. Siiski sisaldus tema kirjas ka üks viide nimeliselt kolmele korruptandile, kes 2008. aastal said kohtus süüdimõistva otsuse.

Siit oli võimalik edasi minna. Langi kirjas nimetatud isikud olid Kaimo Olesk, Kalle Kangur ja Ardi Šuvalov. Üks nendest nimedest ütles mulle midagi, ülejäänud kahe suhtes pidin tegema täiendavaid järelpärimisi.

Kõigepealt ei ole Šuvalovil Tallinna linnavalitsusega pistmist. Õigemini tema oligi see kohtunik, kes ahistas meie töötajat Vladimir Panovi ja jäi lõpuks ise altkäemaksuvõtmisega vahele. Kohtunikud teadupärast kuuluvad aga Justiitsministeeriumi, mitte Tallinna linna haldusalasse.

Kaimo Oleski kohta selgus, et tegemist oli Tallinna tööhõiveameti tööturu osakonna töötajaga – niisis riigiametnikuga, kes tegutses Sotsiaalministeeriumi võimkonnas.

Kalle Kanguri näide on aga täiesti kohatu, kuna tema puhul on tegemist Kirde Piirivalvepiirkonna piirivalvur-spetsialistiga, kes kuulub Siseministeeriumi võimkonda. Niisiis, mitte ükski kolmest nimetatud isikust ei oma seost Tallinna linnavalitsusega.

Miks ei nimeta Lang, Sööt, Anvelt ega Kivirähk teisi Tallinna linna korruptante ja pistisevõtjaid? Kas ongi tegemist üksnes episoodidega ametikohapiirangute rikkumisest, nagu need juhtusid Tallinna Raekoja perenaise kübaratöökoja ja muu sellisega? Tuletan meelde, et ametikoha piirangute rikkumises süüdistatutest kaks ametnikku taipasid väärteo otsuse ise kohtus vaidlustada, ja mõlemad mõisteti õigeks. See tähendab, et tegu oli politsei provokatsiooniga või vähemalt praagiga, mis kohut ei kannata.

Lugesin ka üht Eurobaromeetri küsitlust (vt ka tänane Kesknädal lk 7 – Toim.), mille eesmärgiks oli uurida eurooplaste hoiakuid korruptsiooni suhtes. Eestis viis selle küsitluse läbi Emor 2007. aasta lõpul, seega küllalt hiljuti. Küsitlustulemuste kohaselt peavad Eestis riiklikke institutsioone korrumpeerunuks 75% ja kohalikke institutsioone 71% elanikkonnast. See arvamus oli küllalt sarnane Euroopa Liidu keskmisele – nii euroliidus keskmiselt kui ka meil ja meie mitmetes naaberriikides peetakse riiklikke institutsioone rohkem korrumpeerunuks kui kohalikku võimu.

Vastuses küsimusele, millistes ametigruppides on altkäemaks ja ametiseisundi kuritarvitamine isiklikes huvides enam levinud, pidas 43% küsitletutest kõige korrumpeerunumateks poliitikuid riiklikul tasandil ning 38% kohalikke poliitikuid. Ametnikest hinnati Eestis kõige enam korrumpeerunuteks neid, kes tegelevad riigihangetega (40%), politseinikke (38%), tollitöötajaid (36%) jne. Niisiis – Eurobaromeeter näitab hoopis vastupidiseid tulemusi sellele, mida meile siin Eestis püütakse sisendada!

Siit

teine küsimus: miks mätsitakse kinni korruptsiooni riigi tasemel ja püütakse olukorda esitada kallutatult selles suunas, nagu oleks korruptsioon ainult omavalitsuste probleem? Miks vaikitakse sellistest uuringutest, mis on ju tegelikult Eesti firmade poolt läbi viidud ja sisaldavad täiesti avalikku informatsiooni?

Küsimus on mõistagi retooriline, sest vastust sellele teab igaüks, kes mõistab Eesti sisepoliitilist olukorda.

Kolmas küsimus: miks tegeleb KAPO korruptsiooni väljajuurimisega ainult omavalitsuste tasemel, unustades täiesti riigi institutsioonides lokkava pistise-  ja altkäemaksuvõtmise?

Hiljuti ilmunud KAPO aastaraamatus on küll peatükk võitlusest korruptsiooniga kohalikes omavalitsustes, samal ajal kui puudub ülevaade analoogilisest võitlusväljast riiklikes institutsioonides.

Tean, et prokuratuuris töötab mitu eriprokuröri, kes tegelevad omavalitsusküsimustega. Paraku ei suuda ma nimetada ühtegi prokuröri, kes oleks keskendunud korruptsioonile riigi tasandil. Kunagi teritati politseis keelt, et vastust sellistele küsimustele teab vaid Tuul*. Nüüd oleks aga sobiv öelda, et ehk annab Aeg** arutust.

Kirjutis pärineb Tallinna linnapea

Edgar Savisaare blogist

 * Harry Tuul oli kord kõrge politseiametnik – Kn toim.

                    ** Raivo Aeg on praegu KAPO peadirektor – Kn toim.

Jaga |