Ajakirjanikud, ärge mõnitage inimesi!

INARA LUIGAS, Riigikogu rahanduskomisjoni liige

Ega ma ei lootnudki, et siia Riigikogu saali oleks jäänud saalitäis liikmeid, aga aitäh - teid on viis tükki siin -, nii et ma tühjale saalile siiski ei räägi! Ma räägin sellepärast, et mu mõtted jääksid stenogrammi.

Need mõtted vaevavad minu südant ja hinge. Nimelt teevad mulle muret teatud küsimused. Need on Riigikogu infotund, infotunni küsimused ja selline saade nagu "Rahva teenrid" Vikerraadios.

Alustaksingi sellest saatest. Nimelt, eelmise nädala laupäeval (17.09.2011 - Toim.) istusid kolm ajakirjanikku - Aarne Rannamäe, Sulev Valner ja Heidit Kaio - ilusti stuudios ja arutlesid teemadel, mis Eesti riigis toimub. Nad tõstatasid küsimusi, otsisid lahendusi-vastuseid. Saade möödus nagu ikka suhteliselt igavalt. Aga päris põnevaks läks siis, kui hakati arutama Riigikogu infotunnis toimuvat ja seda, milliseid küsimusi võivad Riigikogu liikmed infotunnis küsida ja milliseid mitte. Üks küsimus, mis neid eriti riivas, oli minu esitatud küsimus Andrus Ansipile selle kohta, miks Vabariigi Valitsus ei rääkinud Riigikogu liikmetele, ei rääkinud rahvale ausalt sellest, mis toimub eurotsoonis - siis, kui meile räägiti mesimagusat juttu sellest, et Eesti riigi ainus võimalus on liituda euroga. Ja see viha, kuidas sellel teemal raadios räägiti, kandus sõna otseses mõttes kaugele Setumaale minu kodutallu. Uskumatu, kuidas sellel teemal sõna võeti! Aarne Rannamäe rääkis, et sõna otseses mõttes on sellised küsimused ibalikud küsimused.

Ma tahangi nüüd selgitada, kuidas tegelikult need küsimused Riigikogu infotundi jõuavad. Täpselt samasuguselt küsivad Kagu-Eesti inimesed minult: miks Ansip ei räägi rahvaga, miks valitsus ei räägi rahvaga ausalt, mis toimub Euroopa Liidus, mis toimub eurotsoonis?

Täpselt nii ei küsi mitte ainult pensionärid ja lihtsad inimesed, vaid küsivad õpetajad, arstid, õppejõud. Nad esitavad neid küsimusi mulle, mina formuleerin need ja toon nad Riigikogu infotundi. Ja mitte kellelgi pole Eesti riigis õigust öelda, et need sellised küsimused on ibalikud küsimused. Neid ei esita mitte ibalik rahvas Eestis, vaid neid esitavad lihtsad Eesti kodanikud, ja neil on selleks täielik õigus. Mina arvan, et ajakirjanikud võiksid ise minna sinna ääremaale Kagu-Eestisse ja küsida inimeste käest, mis neid huvitab, ja arutada nendel teemadel.
Kui ma seda arutlust kuulasin, jäi mul tunne, et me pole 20 taasiseseisvuse-aasta jooksul mitte midagi õppinud. Mulle jäi tunne, et osa inimesi soovib ikka mingisugust jõudu kasutada selleks, et panna rahvast esitama ministrile häid küsimusi, meeldivaid küsimusi, mitteärritavaid küsimusi, ja kõik muud küsimused tituleerida ibalikeks küsimusteks.

Ma tahan öelda ajakirjanikele seda, et: ärge mõnitage inimesi! Las nad küsivad neid küsimusi, mis neid huvitavad. Ärge mõnitage läbi eetri lihtsaid Kagu-Eesti inimesi ja ärge tulge hirmutama!

Ma ei loodagi, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikud vabandavad Eesti kodanike ees, aga ma loodan, et ERR teeb oma järeldused sellest.

Tahan veel kinnitada üht: kui Eesti rahvas küsib mult küsimusi ja kui ma ei oska vastata ja kui nad soovivad, et ma neid küsimusi esitaksin Riigikogus, siis ma edaspidigi toon siia Riigikogu infotundi igasuguseid küsimusi. Ja kas need meeldivad Ansipile või mitte - meie peaminister peab nendele vastama.

Inara Luigase sõnavõtust Riigikogu vabas mikrofonis 19. septembril.

KESKMÕTE: Ma ei loodagi, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikud vabandavad Eesti kodanike ees, aga ma loodan, et ERR teeb oma järeldused.

Jaga |