Olen ka järjekorras

Ille Könning,      24. märts 2004


Olen täiesti nõus Mari Joonatani kirjutisega "Parema elu järjekord" 3. märtsi Kesknädalas.
Läksin kooli esimesel sõjajärgsel sügisel. Meie koolimajas oli olnud sakslaste sõjaväehaigla. Kõik lapsevanemad koos lastega olid kohustatud käima koolimaja taastamas. Esimesse klassi minevate laste üheks tööks oli klaasikildudega fuajee parketilt vereplekkide kraapimine.
Viiendas klassis viidi terve klass 12-13aastaseid tüdrukuid kuuks ajaks Päärdusse kolhoosi kartuleid võtma. Elasime mahajäetud majas, kus polnud ainsatki mööblieset. Põrandal oli umbes 10 sentimeetri paksune kiht õlgi ja selle peal present magamiseks.
Selliseid mälestusi võiks kirjutada kümnete kaupa. Kuidas öösel pakasega leiva- ja piimasabas seisime, kuus päeva nädalas kaheksa tundi ja rohkem tööd tegime ning ainsal puhkepäeval linna korrastasime, metsa istutasime jne. Pidime toime tulema ka oma koduste töödega. Tõesti-tõesti, lausa heleroosa lõhnav paradiis!
Nüüd suhtub meie enda riigi valitsus meisse nii, nagu me poleks elu jooksul ainsatki kasulikku liigutust teinud. Nende poisikesearuga otsustajate koolihariduse oleme me juba kinni maksnud. Nüüd tahavad nad, et me ka nende pensioni kinni maksaksime. Miks siis muidu õigusega praegustele pensionäridele kuuluvat raha teise pensionisamba tarvis kasutatakse?
Ajaleht Videvik kirjutas õigesti, et pensionäridel oleks ammu aeg Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda.
Kui sotsiaalminister kirjutab oma kodukandi rahvale nirusid luuletusi, siis ei tee see kellelegi kahju, kui ta aga valitsuse tasandil võtab vastu nirusid otsuseid, on see hoopis teine asi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)