Kuidas tänapäeva maailmas püsima jääda?

Mida peaksime ette võtma, et Eestimaa ja eesti rahvus, kes on suutnud siiani läbi aastatuhandete üle elada kõik sõjad, vallutused ja okupatsioonid, küüditamised, ülemerepõgenemised ja alandused, katkud ja näljad, ning ikkagi kestma jääks? Loodan, et ei liialda, kui ütlen: selleks peame suutma täita kolm kõige olulisemat ülesannet. Kui me seda ei suuda, teeme häbi eestlase nimele.

Esimeseks. IIVE. Ilma iibe positiivseks muutumiseta ei ole lootustki eestluse säilimisele pikemas perspektiivis. Kui suurriik võib negatiivse iibega püsida aastasadu, siis väikerahvas sellele loota ei saa. Liivlaste saatust jagada ei tahaks.

Näiteks koduvallas, kus haridust lastele jagatud üle 300 aasta, läks möödunud sügisel esmakordselt 1. klassi vaid üks laps... Ääremaad tühjenevad. 1/3 Eestimaa kunagi kulukalt drenaažitud põllumaad seisab tulutult ja võsastub.

Peaksime oma kasinate rahadega looma sotsiaalfondi, mis ka tõepoolest hõlmaks kõik tublid naised, kel lapsed seni just materiaalsetel kaalutlustel sünnitamata ja üles kasvatamata jäänud. Ainult niigi jõukate tublide emade premeerimisega kõrgete emapalkadega me Eestit ei päästa.

Teiseks. RAHVUSSUHTED. Rahvusriikide aeg on tänaseks möödanik. Optimaalse rahvaste segunemise vastu ei ole ju keegi - mõõdukas veresegamine pidavat põhirahvuse geenidele positiivseltki mõjuma, peaasi et säiliks oma riigis oma keel ja kultuur. Traagiliseks võib olukord kujuneda siis, kui riiki lubatakse või tuleb niipalju migrante, et see hakkaks juba riigi põhirahvust ohustama.

Kui esimest korda 1988. aastal läbi "raudse eesriide" pääsesin Rootsi, olin  väga üllatunud, kui Stockholmi vanalinnas nägin suurt kirjudes ürpides lärmakat seltskonda miitingut pidamas. Minu võõrustaja vaid kehitas õlgu ja ütles, et need lõunamaalased olevat soovinud Rootsi elama tulla.. Jah, kuigi rootslased ju nägid Balti riikide negatiivset kogemust migrantidega, meist õppust ei võetud ja lubati palju välismaalasi riiki. Läks hulk aastaid mööda, enne kui hakati aru saama (isegi suitsiidipommid juba hakkasid plahvatama), et migrantide maalelubamisega on liiale mindud. Isegi Saksamaa liidukantsler Merkel teatas hiljuti, et loodetud kulti-multi'st migrantidega ei tule midagi välja.

Kas meil on sama olukord? Siiski vist mitte. Kuigi vene rahva kultuur on eestlaste omast erinev, siiski vähemalt oleme koos eurooplased - seda ei ole vaja tõestada. Selle tõestuseks on tuhanded eesti-vene segaabielud ja õnnelikud perekonnad -- juba see räägib iseenda eest. Lisaks on eestivenelased juba teist-kolmandat põlve Eestis sündinud ja enam-vähem rahuldavalt integreerunud eestimaalasteks ning ikka rohkem saanud eestikeelsemaks ja -meelsemaks.

On olnud ka valusaid tagasilööke. Pole enam võimalik ajaloost kustutada ebameeldivat Pronksiööd.

Kusagil on keegi öelnud umbes nii: peremeesrahvas tunneb ennast tõelise peremehena omaenda kodus mitte alati läbi vägivalla ja vähemustele sundkorras koha kättenäitamisega, vaid sageli hoopis suuremeelse vastutulekuga riigis elavatele vähemusrahvustele. Selle väite heaks tõestuseks võinuks olla hea tahte avaldus kinkida vene inimesele selle ainsa püha koha Eestis, kus ta saanuks leinata Teises maailmasõjas hukkunud kaasmaalasi. Tõsi, nad saavad seda täna teha, sest Pronkssõdur on ju alles, kuid seda tulnuks teha šokeerimata.  Rahumeelne teisaldamine võtnuks küll rohkem aega, sest kõik osapooled mõistsid, et Tõnismäel on kitsas, kuid võit olnuks meile kõigile mitmekordne -- jäänuks ära Eesti-Vene suhete jahenemine, jäänuks ära tagasilöök integratsiooniprotsessis, jäänuks ära mitmekümnemiljardiline majanduslik kahju...

Kui suudame edaspidi seda negatiivset vältida, siis elab Eesti riik edasi. Aga Pronkssõduri tahvlid kirjega „Pühendatud Teises maailmasõjas hukkunutele", mis paigaldati veel siis, kui linnapeaks oli Jüri Mõis, pidanuks küll alles jääma.

Kolmandaks. ELUJÄRG. Elutahe-elurõõm ja vähemalt elatusmiinimum-toidukorv KOGU rahvale. Vaatamata headele  lubadustele on Eesti rahva elatustasemes endiselt Euroopa suurimad erisused. Nii nagu oleks kohane paremliberaalsetele banaanivabariikidele. Paremliberaalse vabaturumajandusega "õhuke" suurriik võib ju ka pikemas perspektiivis ehk ellugi jääda, sest näiteks miljon elu hammasrataste vahele jäänud hinge üle ühe parda ja teine miljon eluheidikut-töötut üle teise parda ei pruugi suurele riigile veel suuri probleeme tekitada. Sama olukord aga väikeriigiga võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega. Meil on iga hing hindamatu väärtusega.

Kui me ei suuda kaasata kogu rahvast ja ehitame oma ühiskonna üles vaid 5-10% heal ja õnnelikul elujärjel kodanikele ning väga kahvatule keskklassile, siis jääb ülejäänutele ei enamat, kui vaid vegeteerimine... See aga tähendab, et kes veel suudab, jookseb välismaale elatist otsima, kes ei suuda, joob ennast rentslisse ja järglasi need vegeteerijad nagunii enam ei saa... Sellise mudeli järgi ei saa me olla jätkusuutlik riik.

Udo Knaps, Märjamaa, Rapla maakond

Järge loe: http://www.kesknadal.ee/

No võta või jäta, küll võivad vahel kummalised mõtted inimesele pähe tulla? Lootsin sellele loole siinkohal punkti panna, kui hakkasin taipama, nagu selle kurikuulsa ja üleilmse masugagi juhtus, et meie väikesel Eestil ei ole võimalik sellest kõrvale hiilida, et ka üldisemas plaanis oleme kõik kogu maailmaga selles ühises paadis nagu tormisel merel, ja kui emake Maa jääb ellu, siis on lootust ka meil ellu jääda, ning vastupidi... Meie Eesti jaoks ei ole ühise suure supikatla nurgas võimalik rammusamat leent keeta.

Kummalisel kombel tundub, et ka maailma ellujäämiseks on esmajärjekorras vaja täita kolme punkti -- alapunkte on nii meil kui ka maailmas palju rohkem, kuid põhipunkte, mille täitmatajätmisel lihtsalt ei ole võimalik ellu jääda, on kolm. Aga, mis veel kummalisem, need kolm punkti on maailma jaoks meiega võrreldes erinevad, osalt isegi kardinaalselt vastupidised (!?)

.

Punkt nr 1.

Iive. Vastupidiselt meie Eestile on planeet Maa ülerahvastatud. Kõigile ei jätku toitu. Aga näljane inimene võib ettearvamatult käituda. Ja kui rahvastik Maal on saavutanud kriitilise piiri, siis on vaid aja küsimus, millal see mass üle maailma laiali röövretkele valgub - kõikjale, kus loodus veel tühja kohta pakub, sinna ka suundutakse... Selle väike eelproov juba Põhja-Aafrikas toimub... Esialgu loodetakse põgenikud Lõuna-Euroopasse majutada, aga on vaid aja küsimus, millal tasapisi ka meieni jõutakse -- Eestis ju tühja maad külluses. Siin ei aita ükski seadus, piirang või mängureegel - nad ühel hetkel lihtsalt valguvad laviinina, kasvõi relvituna... nagu tsunami... Miljardilist inimlaviini ei peata ühegi relvaga - isegi mitte aatomirelvaga, mis on nii pika järeltoimega, et lisaks vaenlasele tapetakse ka iseendid; aatom järeltapab vastavalt tuulesuunale...

Kui tahame planeedil Maa ellu jääda, siis peaks siin elama vaid niipalju inimesi, kui meie emake Maa suudab ilma pingutusteta (looduskaitse!) toita, ehk nagu Eestigi kohta eelpool sai öeldud: elanikud peaksid olema kindlustatud vähemalt elatusmiinimumiga, s.o. toidu ja peavarjuga.

Aga mida ette võtta miljonitega, kas ei mahu nende "valitute" hulka? Läbi ajaloo aastatuhandete reguleeris loodus ise inimeste arvu - seda tegid katkud, näljahädad, haigused, looduskatastroofid; lisaks veel vägivald, sõjad... Ilmselt oleme elu ja tehnika arenguga niikaugele juba jõudnud, et meie Maa kolmandat maailmasõda enam üle ei ela - see saaks olla massihävitussõda, milles meist keegi ei jääkski ellu; lõppkokkuvõttes hävivad nii rünnatavad kui ka ründajad...

Rahvastiku arvuliseks reguleerimiseks leidub ka humaansemaid võimalusi, näiteks hiinlaste eeskujul juba kasutatav „ühe lapse seadus" jne.

Punkt nr 2.

Aatom. Nii sõjaline kui ka rahuotstarbeline. Kui vaatamata lepingutele, et osapooled vähendasid tuumarelvastust, on neid ikkagi veel nii palju, et võime kogu Maa mitmekordselt hävitada. Ja ega rahuotstarbeline tuumaenergia palju humaansem ole. Kui vaadata kaarti, millel kõik planeet Maa aatomielektrijaamad, tekib kõhedus. Istume ju ikkagi nagu ühe suure aatomipommi otsas. Kui toimus esimene rängem katastroof Tšernobõlis, siis arvati: noh, see vana aegunud vene värk, elame üle, teised talitavad targemini! Aga mitte sinnapoolegi...

Aastaid tagasi võeti Rootsis tõsiselt ette, et suletakse kõik aatomielektrijaamad ja minnakse üle teistele energialiikidele. Jõudsidki vist paar jaama sulgeda, kuid siis paraku tekkis tõrge. Ja jõutigi tõdemuseni, et kas on mõtet pingutada, kui naabrid ja konkurendid ümberringi ehitavad neid vaid juurde. Võib ju küll oma jaamad sulgeda ja kokkuhoidlikumalt elama hakata, kuid see on ju siiski vaid piisk suures Maa "aatomiookeanis". Pea samamoodi on Eesti aatomielektrijaama planeerimisega: kui ehitame, on ohtlik; kui ei ehita, on ikka ohtlik - Sosnovõi Bor ja Soome ju nii lähedal, et ohustavad meid samahästi kui oma jaam.

Juba kiviajal teati, et kui vaenlast kiviga viskad, siis võid loota, et kivi ka vaenlase poole lendab ja vaenlast tabab. Mis kummaline aga küll tänapäevases tipptehnika tasemel sõjapidamises toimub: aatomipomm on küll ülivõimas massihävitusrelv, kuid lisaks vaenlase hävitamisele võib seesama relv lisaks ka ennast bumerangina tabada... Vastavalt tuulesuunale! Meie maamuna on suhteliselt nii pisikene, et röögatu aatomiseen võib sobiva tuulega tiiru Maalegi peale teha (nagu Islandi tuhapilved). Aga kui neid „seeni" on palju, sadu... Edasi meel tõrgub mõtlemast...

Sarnasust leiame ju ka rahumeelsest aatomienergiast. Lootsime, et Tšernobõl on viimane, ometi juhtus sama ka maailma ühes kõrgema arengutasemega riigis Jaapanis. Millele küll aatomijaamade projekteerijad mõtlevad? Või on peapõhjuseks kapitalistlik majandusvõidujooks ja rahavõim? Jaapanis juhtunu peaks ikka tõesti mõtlema panema, et kas me ikka soovime, et planeet Maa ka kestma jääb, või käitume, nagu need kunagised jaapani harakiritegijad-enesetapjad? Peaks ju selge olema, et seismilistesse piirkondadesse ei tohiks üldse anda luba aatomijaama ehitamiseks. Ma ei ole absoluutselt selle ala asjatundja, aga ka pärisvõhikule hakkab see silma. Lisaks panime tähele, et pole üldse aatomijaamade ehitamisel nende ohutust tagatud - isegi jahutusveega varustamine pole garanteeritud. See käib nagu tavalise metsatulekahju kustutamine - helikopterilt! Rääkimata selliste eluliselt tähtsate süsteemide dubleerimisest, nagu seda lennunduses tehakse jne. Lisaks õhusaastele tuhanded tonnid radioaktiivset vett ookeanikaladele "söödaks" - kalu aga sööme meie ja linnud ja loomad ja neid omakorda inimene...

Tegelikult kõik on siin ilmas ringluses... Ja kui palju seal veel meie eest varjatavat on??

See juhtus vaid mõne energiablokiga. Aga kui palju selliseid jaamu asub Maa seismilistes piirkondades? On tähelepanuväärne, et aatomijaamu hakati ju ehitama alles pärast Teist maailmasõda, seega - need on kõik rahuajal ehitatud, maailma neid täis tipitud. Ei ole vaja suurt kujutlusvõimet, et mõista: isegi väikese sõja aegu muutuvad aatomijaamad ju esmasteks märklaudadeks... Ka terroristidele.

Edasi ei taha mõeldagi.

Kas suudame Maa päästa?

Punkt nr 3.

Elatus. Kõigile Maa elanikele vähemalt elatusmiinimum ja peavari! Teisiti pole mõeldav elu siin ilma maailmarevolutsioonideta, mässudeta, ülestõusudeta, ilma vägivaldsete riigipööreteta jne. Kui suudame humaansete vahenditega vabaneda Maa ülerahvastatusest, siis "väljavalitud" on võimelised end toitma-katma - seda nii kaudses kui ka otseses mõttes. Vähemalt nad on minimaalsega siis hakkama saanud ega jookse kohe mässama.

Kommunismikuulutamise ja sotsialismiga sellist ühiskonnakorraldust võrrelda ei ole mõtet, sest seda ideed on läbi ajaloo juba propageeritud ja katsetatud kui vasakäärmuslikku totalitarismi, mis seni on leidnud oma koha vaid ajaloo prügikastis.

Teine äärmus on paremäärmuslus. Kauboikapitalism ja röövkapitalism ja paremliberaalne õhuke riik Milton Friedmani õpetuse järgi - vabaturumajandusega, mis sobib samuti vaid väikesele protsendile väljavalituile.

Kokkuvõttes on äärmused ühiskonnas ühed väga pahad asjad. Oleme jõudnud siin väikeses maailmas sellise arengustaadiumi ja ühiskonnakorralduse äratundmise staadiumisse küll, et mõista: kui tahame, et me planeedil Maa ellu jääksime, peame valima KOLMANDA  TEE. See saab olla kusagil kahe suure paha äärmuse vahepeal - õiglasema, ligemist austavama, õigustundlikuma, lõhestamata ühiskonna tee.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |