Uus Teater: „Venelased juba on sellised" - etendub 27. mail

REET KUDU

Eestlased on ju tuhat aastat teadnud, et nad peavad kokku hoidma oma keele ja identiteedi säilitamiseks. Meie venekeelne kogukond on sunnitud seda kõike alles õppima. Aga lõpuks ometi on ärgatud ja saadud aru, et vene kultuuri ja keele hoidmine Eestis on kohalike venelaste endi auasi.

Siin ei suuda aidata kaastundlikud ega -tundetud eestlased. Mina võin ju küll lohutada, aga mu eesti keel paneb mind paika. Õnneks see ei sega mind nautimast mitte üksnes Dostojevskit ja Tšehhovit, vaid ka kohalikku mitmekesist vene teatrit. Juba nõutakse kordusetendusi Ilmar Taska lavastusest „Üks suveöö Rootsis", millele ennustati Vene Teatris algul läbikukkumist: ikkagi liiga elitaarne teema - legendaarsest filmirežissöörist Andrei Tarkovskist. Ilmselt kindlustab huvi ka Rootsi ja Venemaa omapärane võrdlemine, aga veelgi rohkem nn teistsugune lavastus. Publik tahab juba ammu näha midagi muud, midagi sellist, mis on tehtud hinge ja südamega, mitte ainult kassaplaani täitmiseks.

Innukalt pakub esietendusi Vene Teatrikool, kes ei hooli vastukäivatest arvamustest oma lavastuste kohta. Isepäisus ja julgus on tervitatav, sest akadeemilise teatri täielik noorendamine ja uuendamine on ju samavõrd võimatu ja mõttetu nagu igavese nooruse eliksiiri leiutamine. Jäägu vanale teatrile oma publik ja saagu noored juurde oma teatrid. Mida rohkem teatreid, seda vähem teatrisisest võimuvõitlust, mis loomingule hukutav.

Mai alguses avas uksed Novõi Teatr (Uus Teater), mis on otseseks järglaseks mõni aasta tagasi suletud Teisele Teatrile (Drugoi Teatr), sest produtsent, projektide liikumapanija on endiselt Nataša Matšenene, kes tahab Eestis ometi kord luua venekeelset teatrit, mis pakuks eelkõige meie kaasaegseid näidendeid. Niisugune oligi nende avaetendus „Stavanger" Kanuti Gildi saalis - seekord mitte Rootsi ja Venemaa, vaid norralase ja venelanna hingeelu võrdlus.

Lavastus „Venelased on juba sellised" sukeldub pea ees kõigi karidega teemasse, mis ka eestlastele peaks enim huvi pakkuma: mida mõtlevad meie eestivenelased? Kuidas nad on uuel ajal elanud? Mida teinud? Mitte meedia luulude kaudu, vaid tegelikult?

Kõigest sellest tahab Uus Teater meile 27. mail teada anda. Dramaturgid on Aleksei Zenzino (Moskva), Marina Krapivina (Moskva), Ljudmila Katšmarik (Narva-Moskva), Jelena Skulskaja (Tallinn). Lavastaja on Julia Aug (Narva-Moskva).

Laval on Vene Teatri kuulsaid nimesid: Vladimir Antipp, Lidija Golovataja, Svetlana Dorošenko, Jekaterina Kordas, JelenaTarassenko. Ja NB! Osaleb ka eestlastele ETV-st hästi tuttav Anatoli Tafitšuk, jmt.

Uus Teater ise tutvustab oma lavastust nii: „Me räägime valutegevast, avame hinge, püüame mõista - eelkõige iseennast. Meil on valu ja meil on tulevik! Sellest ongi meie lavastuslik pihtimus. Dokumentaalne show „Venelased juba on niisugused" põhineb intervjuudel reaalsete inimestega, laval räägitakse nendest ja nende nimel, kes on samasugused nagu meie ise ja elavad meie kõrval just täna ja praegu. Dramaturgid kohtusid inimestega, esitasid neile sarnaseid küsimusi. Küsitletute jutustused mõjuvad, sunnivad kaasa mõtlema, ja me loodame, et need aitavad meil vaadata end teisiti. Need on avameelsed ja väga ausad tekstid. Etendus on galakontserdi vormis, kus näitlejate monoloogid vahelduvad tantsudega, muusikute ja lauljatega. Kasutatakse arhiivide videomaterjale ja -installatsioone.

Etendus on vene loomingulise intelligentsi esimene nii laiaulatuslik katse tõstatada kunsti kaudu tõsiseid küsimusi ja otsida vastuseid. Projekti eesmärgid: mõista iseennast, vaadata iseennast kõrvalt - huumori ja irooniaga, ausalt ja avatult. Eluliste lugude kaudu püütakse leida oma juuri, mõtestada oma kohta, otsida kokkupuutepunkte, ühist keelt venelaste ja eestlaste vahel, hoolimata solvumistest ja mõistmatusest astutakse samm teineteise poole."

REET KUDU

Jaga |