Kellele lüüakse hingekella?

Kui algul tuldi Reiljani ja Tuiksoo järele, siis olime vait, ja Rahvaliit läks Looja karja.

Kui nüüd tullakse Toobali ja Laasi järele, kas oleme siis taas vait, sest eeldame, et süüdistajal on absoluutne õigus? Või äkki on ikka tegemist poliitilise rebasejahiga, mille käigus loodetakse tabada hoopis suuremat saaklooma?

Kes astub välja sinu eest?

Sa usud, et homme sinu järele ei tulda, sest sina oled õige partei toetaja või hoopis neutraalne. Sa ei usu, et Eestis võiks kord pead tõsta näiteks ultraparempoolsed. Soomes, näed, küll tõstsid. Ka Norras pole enam kõik korras ja tuleb ultratega arvestada. Rääkimata sellest, et ajalugu kipub korduma... Vapse glorifitseeritakse meilgi juba päris kenasti.

Sa võid küsida: kas see tähendab, et tuleb igat gruppi kaitsta, kes nad ka oleks? Jah, õigusriigis tuleb, vaatamata sellele, kas nad on kolmandast Eestist või ministrid või saadikud, vaatamata sellele, kas nad müüsid elamislube või lugesid teise kirjavahetust.

Ühe erakonna kuulutamine paariaks, nagu seda teeb mainstream-meedia, ja isegi kuritegelikuks, nagu tehti katset „Rahva teenrite" saates 7. septembril, on väga tõsine oht demokraatiale. Kui tagaaetavad võrdlevad end Hodorkovskiga, siis selgub äkki, et Hodorkovskigi pole enam poliitiline, vaid istub asja eest...

Ma näen, missuguse dilemma ees on ajakirjanikud: ühelt poolt tahaks olla õiglane ja väärikas, teisalt karjuda „Lööge risti!".

Tõde ja õigused

Erinevalt idapoolsetest rahvastest, kes igavesti tõeotsingul, kaldub eestlane saksa kultuuriruumi mõjul pigem õigusnormativismi. Ja eeldab, et seaduseandjal ja -täitjal on ikka ja alati kõiges õigus.

Õigusnormativismi suurim kriis oli teadagi millal - pärast Nürnbergi protsessi, kus selgus, et enamik süüdistatavatest polnud teinud mitte midagi muud, kui kohusetruult täitnud neile seadusega pandud ülesandeid.

Ükskord seisame kõik kohtu ees niikuinii, veel kõrgema kohtu ees, kui ükskõik milline maapealne kohus seda on olnud või on. Vahest tasuks seda silmas pidada meil kõigil, aga eriti neil, kelle käes on hetkel võim. Ka neljas võim.

Eksimine on ju inimlik. Voltaire'ile on omistatud lause: „Мa ei ole nõus sellega, mis sa ütled, kuid ma kaitsen surmani sinu õigust seda öelda." Aga ka siin on eksitus - tegelikult kuulub see lause Voltaire'i biograafile Evelyn Beatrice Hallile, kes tõi selle näiteks Voltaire´i maailmakäitlusest:

Hall wrote the phrase: "I disapprove of what you say, but I will defend to the death your right to say it" - which is often misattributed to Voltaire himself - as an illustration of Voltaire's beliefs.

Kuid ikkagi on see lause ilus ja Voltaire'i väärt. Paraku aga ei kehti see vähemasti meie noores demokraatias ju kõigi suhtes. Kui Keskerakond on kuulutatud ketseriks ja pandud paariaks, siis peaks ju voltäärliku põhimõtte järgi sellesse täie respektiga suhtuma. „Me pole nendega nõus, aga me lubame neil olla, nagu nad on, ja öelda, mida nad ütlevad."

Isegi siis, kui see on ketserlus.

Eriti siis, kui see on ketserlus.

Või siis, kui me ei saa seda voltäärsust demokraatlikult kasutada, sest mis Jupiterile lubatud, see härjale keelatud. Elus on küll vist nii, et kel parajasti võim, sel ka õigus.

Õigused sõdivad omavahel ja võitja lüüakse tõeks.

Inglise vaimulik ja luuletaja John Donne kirjutas:

„Ükski inimene ei ole saar - täiesti omaette,

iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast;

kui meri maa minema uhub,

jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,

kui ta maanina upitab või

sinu sõprade või sinu enda kindluse purustab.

Iga inimese lahkumine kahandab sind, sest sina

kuulud inimkonda ja sellepärast ära iial küsi:

kellele lüüakse hingekella?

Seda lüüakse sinule."

RAIVO RAAVE

Jaga |