"Meie ei palu, vaid nõuame rahu!"

Võsareporteri ühes saates oli väga hästi esile toodud, kuidas pärast seda, kui kesklinnas lõbustusasutused oma tööpäeva ja -öö lõpetavad, läheb tänavatel lahti kole lärmitsemine. See on aga poolhäda - mis läbutsejaile ette jääb, saab lõhutud, määritakse ära majaseinad jne.

Vana tuttav, kes pidi välja kolima Tartu maantee ja Viiralti tänava nurgal olnud majast, kui sellele kohale ehitati uhke valuutapood "Turist", millest vabadusajal on saanud läbustusasutus, kurtis koleda pildi üle, mis avaneb pärast olenguid hommikuti Paberi trammipeatuse lähistel. Peaaegu alati on seal keegi maha murdnud või kõveraks väänanud liiklusmärke. Või jääb kellelegi ette tuletõrjehüdrant, mille punane kate tuleb puruks lüüa. (Võin kinnitada, et ega sellest paigast kaugemal asi parem ole - purjakil kojuminejaid möllab kõikjal.)

Kahju kenast kohast - praegune "patupesa" pidi kuulutatama arhitektuurimälestiseks, sest, nagu kirjutati, see on üks väheseid algsel kujul Tallinna kesklinnas säilinud ENSV-aegseid unikaalehitisi. Endine kultuuriminister Laine Jänes tegigi selle kuulutamise ära. Seepeale kaebas hoone endale saanud firma Kultuuriministeeriumi kohtusse - riik rikkunud põhiseadust, mille järgi on omand püha ja puutumatu: kui peremeheks saanu tahab, võib ta ka mis tahes hoone maha lõhkuda. Riik jäigi kaotajaks.

Miks ma seda räägin? Kardan, et kui riik annab käest ära Niguliste, võib sinna tekkida samasugune patupesa. Sest raha ei haisevat... Äkki sama seadus kaitseb rahameelseid igal pool samamoodi?

(Kirja saatnud tallinlane palus toimetusel jätta tema nimi teatavaks tegemata, teadagi miks.)

Jaga |